Ärkasin kusagil valges toas kinni köidetud ühe teise tüdruku külge. Seal toas oli üks lahtine uks ja kaks akent. Õnneks oli minu naaber juba ärkvel ja peaaegu meid lahti saanud. Me jooksime ukse poole ja teisel pool seda oli veel paar inimest. Me otsisime väljapääsu majast ja küsime ka abi. Me olime õigel teel, aga seal edasi oli mingi kitsas koridor, mis vist varises, aga pruunide kividega. Me läksime siis sealt läbi ja tegelikult olid seal ainult mingid pisikesed, pruunid, ümmargused kivikesed, mis mööda seina libisesid. Teed oli veel palju. Ruume oli veel palju, kõik oli üpiski samasugune. Jõudsime välja. Seal oli peale meie veel 5 last. Poissi. Minu naaber hakkas äkitselt karjuma, tema tütar ja poeg olid kadunud. Me hakkasime neid otsima. Väljas oli igal pool paksult lund ja äkitselt taipasin, et oleme põhjamaal. Me leidsime lapsed üles ja tema tütar läks kelgutama. Meie juurde tuli kapten halva uudisega. Nimelt, et lapimaalt minema pääseda, on meil vaja draakonit, kes magab selles esimeses basseinis, millest me möödusime. Kahjus aga oli üks tee üle ujutatud, kuna klaasid lõhkesid. ME jooksime kohe sisse olukorda vaatama, aga siis ütles mu sõbranna, et tema lapsed on JÄLLE ära kadunud. Läksime neid siis kelgumäelt otsima. Tütre leidsime üles. Sõbranna jooksis kohe alla poega otsima, aga seal teda polnud. Ta nägi ühte lumevalli, mis oli kahtlase kujuga ja hakkas seda kaevama. Mina ja tütar jooksime üles abi paluma poistelt, aga kohe kui sinna jõudsin nägin poega. Avastasin ka, et kevad oli kätte jõudnud. Nimelt väga palju lumest oli ära sulanud. Sõbranna jooksis ka juba üles.
Nii me läksime siis kapteni juurde (majja). Kõik rääkisid1teisega ja siis ma ütlesin, et ma tahaks endale binoklit ja kapten andiski mulle selle. Siis ütles1 poiss (kensakas), et ta tahab näha ookeani kalu. Kapten võttis kile koti, pistis selle vette ja sinna sisse ujusid lihtsalt 7 värvilist kala. Ta andis need kalad sellele poisile.
Äkitselt ärkasin üles koolipingis. Kõik oli kahtlane. Kell oli neli ja kedagi polnud klassis. Hakkasin siis sealt välja minema ja leidsin, et see ei ole minu kool. Jõudsin siis Kreutzwaldi kooli kolmnda korruse keskele (kahtlane?) . Inimesed on seal kahtlaselt riietunud ja jooksevad välja. Nad ütlesid, et teiselt poolt ei saa, kuna aknad on lõhenud ja vesi on kõik sisse voolanud. Keegi karjub ka: "Aga, mis Draakonist saab?". Ma veidikesesuudsin mõelda, aga siis ulid minu isa ja koer ja soovitasid mul järgned rahvamassi. Üllataval kombel äksid kõik alla garderoobidesse, aga ma tirisinisa ja koera sinna ukse juurde, kus suve saab välja ja me jooksime sealt minema. Kooli ees nägin Erjat, kes tegeles selle kooli lagunemisega. Tema kõrval olika kakskirik inimest. Nendega ta vist rääkiski. Ülataval kombel näen ma kõikide kooli katastrofide teatajana Erjat. Me siis läksime. Ülekäigu raja juures (see,kus on lamavad politseinikud, ja kust edasi minnes on liiva tänav) sõitmas valget autot. Seal sees oli mingi poiss, kes sarnanes selle eelmises unenäos olevale poisile (kalu taktev). Ta lehvitas mulle. Me kõndisime kodu poole. Äkitselt kukkusid mul käterätikud maha ja neid ülesvõttes avastasin ma, et see poissjärgnes mulle kogu tee. Tal oli seljas sellline valge lina ja peas õlipuu okstest pärg. Ta lehvitas mulle jälle. Ta kõndis mul kgujj tee järel, ´aga ei lausunud ühtki sõna. Me jõudsime Petseri tänavale (ilmselgelt elasin veel seal), aga me ei lläinud minu treppikotta, vaid maja teise otsa. Mini paks onu, kes riietus täpselt sama moodi, nagu see poiss ütles, et sea sees onuputus, aga me peaksime sinna sisse minema. Kuna olin kogenud juba kaht üleujutust, ei suutnud ma seda enam üle elada. Ja siis huupi nägin ma, kuidas mu koer sinna vette sukeldus ja sealt palli tõi. Selle une või need uned tegi eriliseltkahtlaseks fakt, et koguaeg kadsin ma oma roheist t-särki ja lühikesi teksasid ( need riided, mida ma kannan igapäevaselt). Niiet asi oli kahtlane.
