Astusin rõdult tuppa, nägu naerul ja läbi ligunenud. Tundsin ilmatumat rõõmu sellise kogemuse saamise üle. Lugu algab siis armsalt.
Loen oma lugemis nurgas (rõdu ukse ees, toa valgeimas kohas, kahest kott-toolist moodustatud üheinimese diivan) ja kõik läheb pimedaks. Näen välgatust ja tunnen suurt rõõmu äikese üle. Hoobilt jooksen sokkides ja ainult korsetiga välja. Vaatan alla ja näen tüdrukuid, kes istuvad pingil, käest kinni ja tekib tunne, nagu oleksid surmahirmus. Vaatan veel kõrvale ja näen võrratu lopsakusega õitsevaid sireleid.
Kuulen õrna mürinat. Hakkan juba kurvaks muutuma, kuna kardan, et see ongi kogu lõbu. Õnneks aga eksin, kuna suurt ja tugevat äikest varjavad pisikesed vihma pilvekesed. Mu pilk vilksatab kauge Haanja mäestiku poole, kuid mägesi varjab hall udu.
Korraga käib päris tugev välgu sähvatus ja ma üritan välja uurida tuule suunda. Tuul tuleb millegi pärast põhjast. Näen veel väikest välgu sähvatust, kui taevas müriseb ja algab ilmatu suurte piiskadega tugev vihmasadu. Vaatan taevasse ja enam ei ole ühtki väiksemat vihmapilve ees, on vaid tugevad erksad ja äkilised välgusähvatused.
Oletan, et vähem, kui minut on läinud, aga mina olen juba täiesti vettinud. Äkitselt avab emme ukse ja koer haugatab. See oli veidi hirmu tekitav, aga ei saa salata. Vihm aina tugevneb ja mina muutun aina märjemaks. Sokid on läbimärjad, kuna seisan keset poriloiku. Lähen tuppa ja olen viimse piisani vaimustuses, kuna puudest kõrgemal on ikkagi väga ahe imetleda looduse võrratut kätetööd.
Loen oma lugemis nurgas (rõdu ukse ees, toa valgeimas kohas, kahest kott-toolist moodustatud üheinimese diivan) ja kõik läheb pimedaks. Näen välgatust ja tunnen suurt rõõmu äikese üle. Hoobilt jooksen sokkides ja ainult korsetiga välja. Vaatan alla ja näen tüdrukuid, kes istuvad pingil, käest kinni ja tekib tunne, nagu oleksid surmahirmus. Vaatan veel kõrvale ja näen võrratu lopsakusega õitsevaid sireleid.
Kuulen õrna mürinat. Hakkan juba kurvaks muutuma, kuna kardan, et see ongi kogu lõbu. Õnneks aga eksin, kuna suurt ja tugevat äikest varjavad pisikesed vihma pilvekesed. Mu pilk vilksatab kauge Haanja mäestiku poole, kuid mägesi varjab hall udu.
Korraga käib päris tugev välgu sähvatus ja ma üritan välja uurida tuule suunda. Tuul tuleb millegi pärast põhjast. Näen veel väikest välgu sähvatust, kui taevas müriseb ja algab ilmatu suurte piiskadega tugev vihmasadu. Vaatan taevasse ja enam ei ole ühtki väiksemat vihmapilve ees, on vaid tugevad erksad ja äkilised välgusähvatused.
Oletan, et vähem, kui minut on läinud, aga mina olen juba täiesti vettinud. Äkitselt avab emme ukse ja koer haugatab. See oli veidi hirmu tekitav, aga ei saa salata. Vihm aina tugevneb ja mina muutun aina märjemaks. Sokid on läbimärjad, kuna seisan keset poriloiku. Lähen tuppa ja olen viimse piisani vaimustuses, kuna puudest kõrgemal on ikkagi väga ahe imetleda looduse võrratut kätetööd.
