Ta on minust viie maja kaugusel. See pole üldse hea... no kohe mitte üldse! Ta läheneb.... kas keerata ümber ja joosta või jään seina äärde varju.... Ma vajun majade vahele ja loodan, et ta midagi ei märka.
Juba kostuvad tugevad sammud. Ta vist ikkagi märkas mind! Ei palun ei! Ära tule! Ta möödub minust õnneks. Aga mu silmad paljastavad seda hirmsat viha ja hirmu sama aegselt. Ei see ei tohi korduda!
Ma ei saa! Ma pean temale järgnema, teadma, mida ta siin teeb. Miks ta sellisel kellaajal kõnnib mööda Võru tänavaid ja miks ta sellise väljanägemisega on.
Ma tean, et ma ei tohiks, kuna teen sellega vaid endale liiga, kuid siiski olen ma valmis andma tema juuksed selle nimel! Appi tema pakatav ilu! Need imeilusad silmad ja nahk. Need ülikenad juuksed. See keha vorm ja tema riietus! Miks ma peaksin sellistele asjadele alla andma? EI ELIISE EI! SA EI TOHI LANGEDA JÄLLE! Tema hiiglaslikud prillid, milles suurem on ainult tema ego! Tema arvamused, tahtmised, sõimamised ja liigne enesevalitsus! See viib mu lihtsalt kuristiku äärele!
Ta jääb seisma! Ta vist märkas mind! Oh ei! Ma üritan varjuda taaskord seina äärde, kuid mu vihast pakatavad silmad annavad mu üles. Ta läheneb... tal on naeratus suul... midagi on valesti! Võtan hoiaku sisse ja olen valmis kõigeks, mida ma kardan tulevat!
Ta ütleb tere! Ma vastan hirmunud näo ja külmast väriseva häälega.
"Miks Sa sellisel kella ajal linna peal jalutad?"
"Mida Sa ise teed ja veel Võrus?"
"Ma tahtsin Sind külastada, kuid ei leidnud Su kodu üles"
Midagi on siin valesti.... ta valetab, aga samas tema silmad on siirad ning imekaunid. Ei Elliise! Ei anna alla!
"Aga Sul tundub olevt külm... äkki annaksid oma käed, minu soojade vahele?"
Ja ilma vastuseta ta lihtsalt haarab need ning hoiab kinni. Ma tunnen, kuidas mu silmad hõõguvad. Tundub, nagu oleksid neis elusad leegid täis viha ja vimma!
Ma ei tea enam mida teha, kuna tahaksin teada hirmsalt, miks ta siin tegelikult on ja samas joosta nuttes minema...
"Kas Sa teeksid mulle teene?"
Ma ei julge vastata, niiet lihtsalt seisan seal jahmunult.
"Kas me saaksime kogu selle sõpruse taastada?"
Mis sõpruse? Oleme üksteist eluaeg vihanud ju!
"Kas Sa tahaksid olla minu tüdruk?"
"EI! MITTE ILMASKI!"
Ma karjusin täiest kõrist ja üritasin end tema kätest lahti rabeleda, kuid ta võttis kättega ümber minu
"Ma juba arvasin, et Sa seda vastad, kuid ma ei saa Sind minema lasta"
Ta tõmbab mu nii lähedale, kui võimalik ning lausub tasaselt:
"Sa oled nüüd minu ja ei saa eal lahti sellest needusest!"
Ta hoiab mind väga tugevalt, aga samas hellalt. Ma tahaksin karjuta kuid hääl on täiesti ära! Ta ainult naeratab selle peale ning ümiseb mingit kahtlast viisi....
Ta läheneb oma näoga ning sosistab mahedl toonil:
"Sa oled minu ja kohe Sa näed seda!"
Kohe peale sed lauset ta suudleb mind.... See oli kõige jubedam hetk minu elus. MA tahan kogu hinna eest karjudes minema joosta! Pisarad voolavad mööda mu põske ja jäätuvad ajaga.
Ma lhtsalt seisan seal... Kedagi pole... Ma vajun istukile ja hakkan nutma......
Juba kostuvad tugevad sammud. Ta vist ikkagi märkas mind! Ei palun ei! Ära tule! Ta möödub minust õnneks. Aga mu silmad paljastavad seda hirmsat viha ja hirmu sama aegselt. Ei see ei tohi korduda!
Ma ei saa! Ma pean temale järgnema, teadma, mida ta siin teeb. Miks ta sellisel kellaajal kõnnib mööda Võru tänavaid ja miks ta sellise väljanägemisega on.
Ma tean, et ma ei tohiks, kuna teen sellega vaid endale liiga, kuid siiski olen ma valmis andma tema juuksed selle nimel! Appi tema pakatav ilu! Need imeilusad silmad ja nahk. Need ülikenad juuksed. See keha vorm ja tema riietus! Miks ma peaksin sellistele asjadele alla andma? EI ELIISE EI! SA EI TOHI LANGEDA JÄLLE! Tema hiiglaslikud prillid, milles suurem on ainult tema ego! Tema arvamused, tahtmised, sõimamised ja liigne enesevalitsus! See viib mu lihtsalt kuristiku äärele!
Ta jääb seisma! Ta vist märkas mind! Oh ei! Ma üritan varjuda taaskord seina äärde, kuid mu vihast pakatavad silmad annavad mu üles. Ta läheneb... tal on naeratus suul... midagi on valesti! Võtan hoiaku sisse ja olen valmis kõigeks, mida ma kardan tulevat!
Ta ütleb tere! Ma vastan hirmunud näo ja külmast väriseva häälega.
"Miks Sa sellisel kella ajal linna peal jalutad?"
"Mida Sa ise teed ja veel Võrus?"
"Ma tahtsin Sind külastada, kuid ei leidnud Su kodu üles"
Midagi on siin valesti.... ta valetab, aga samas tema silmad on siirad ning imekaunid. Ei Elliise! Ei anna alla!
"Aga Sul tundub olevt külm... äkki annaksid oma käed, minu soojade vahele?"
Ja ilma vastuseta ta lihtsalt haarab need ning hoiab kinni. Ma tunnen, kuidas mu silmad hõõguvad. Tundub, nagu oleksid neis elusad leegid täis viha ja vimma!
Ma ei tea enam mida teha, kuna tahaksin teada hirmsalt, miks ta siin tegelikult on ja samas joosta nuttes minema...
"Kas Sa teeksid mulle teene?"
Ma ei julge vastata, niiet lihtsalt seisan seal jahmunult.
"Kas me saaksime kogu selle sõpruse taastada?"
Mis sõpruse? Oleme üksteist eluaeg vihanud ju!
"Kas Sa tahaksid olla minu tüdruk?"
"EI! MITTE ILMASKI!"
Ma karjusin täiest kõrist ja üritasin end tema kätest lahti rabeleda, kuid ta võttis kättega ümber minu
"Ma juba arvasin, et Sa seda vastad, kuid ma ei saa Sind minema lasta"
Ta tõmbab mu nii lähedale, kui võimalik ning lausub tasaselt:
"Sa oled nüüd minu ja ei saa eal lahti sellest needusest!"
Ta hoiab mind väga tugevalt, aga samas hellalt. Ma tahaksin karjuta kuid hääl on täiesti ära! Ta ainult naeratab selle peale ning ümiseb mingit kahtlast viisi....
Ta läheneb oma näoga ning sosistab mahedl toonil:
"Sa oled minu ja kohe Sa näed seda!"
Kohe peale sed lauset ta suudleb mind.... See oli kõige jubedam hetk minu elus. MA tahan kogu hinna eest karjudes minema joosta! Pisarad voolavad mööda mu põske ja jäätuvad ajaga.
Ma lhtsalt seisan seal... Kedagi pole... Ma vajun istukile ja hakkan nutma......
.jpg)
