Midagi mitte just nii väga minulikku.
Ühesõnaga käin ma pm. iga päev oma väikevennaga jalutamas. Siiamaani olen ma ära kannatanud kõik need pilgud ja naermised, mis minu vastu on suunatud, kuid täna ajasid inimesed mind küll närvi. Okei, tõsi see on, et noored saavad asjadest valesti aru ning neil on harjumus see kohe just kõige mõnitavamal viisil välja öelda. Kuid täna tulid mulle vastu kaks prouat. Üks oli juba omajagu elanud ning teine oli arvatavasti tema tütar. Mõlemad naised vaatasid mind samasuguse pilguga- pilguga millega olen juba harjunud sellistel aegael, aga kui naised minust möödusid, siis kuulsin selgesti just selle vanema naise suust sõna li*s. Tõesti või? Kas ma tõsiselt näen ka välja nagu üheaastase lapse ema? Ma ei ütleks, et mul ka mingid seesugused riided oleksid seljas olnud, et mind niisuguste sõnadega iseloomustada. Ja tuues välja fakti, et paljud ei paku minu välimusel vanust üle kümne, siis mul tekib küsimus, et kas inimesed on tõesti nii ühepalgelised? Kas tõesti hinnataksegi ainult esmapilgust, mis siis minu puhul oleks lapsevanker?
Seda on tihti väga koom vaadata, kuidas inimeste pilgud mind nähes on nii pilkavad. Nad nagu peaksid mind mingiks patutegijaks. Ja samas see, kui minu ema jalutab Tomiga ning mina olen kõrval, siis on nagu kõik OK.
Minu nägu katab tihti meeldiv naeratus. Ma jalutan Tomiga kusagile emale vastu ning kohtun väheste inimestega. Hiljem, kui vanker on ema valduses ning me kohtume sama inimesega, keda ennist nägin, on ka naise ilme teistsugune. Nagu laps teeks inimesest koletise.
Olge mureta kõik inimesed, kes arvavad minust halvasti. Kui te olete tähele pannud, siis noored lapsevanemad peegeldavad üldiselt vaid kurbust, viha ning häiritust. Neile te tunnete kaasa jah? Ma tean. Mina isiklikult tunnen ka. Ma olen 15 aastat vana ning mul ei ole mingit kavatsust saada lähitulevikus emaks. Ma naeran endavanuste üle, kes on endile kõhu ette saanud ning tunnen üldiselt neile kaasa, kui nad nutuse näo ning vankriga mulle linna peal vastu jalutavad.
Heh, aga ega inimesi ei saa muuta. Las nad arvavad, mida tahavad. Olen suvel nii palju lapsega jalutanud. Olen nautinud neid pilke, mis (eriti vanemad) inimesed mulle suunavad. Olen naernud kõikide nende hetkede peale, kui ma vankriga vastu puud sõidan, või kui Carol vastu maja sõidab. Naudin kõike seda edaspidigi, sest nii ongi huvitavam. Ongi parem näha esmapilgul hindamist ning ongi parem pidada kõiki enda ümber omal tasemel lollideks. Ma vabandan kõige solvava eest, sest need inimesed minu ees ei vabanda :)
Päikest ja vihma,
Ossu
Ühesõnaga käin ma pm. iga päev oma väikevennaga jalutamas. Siiamaani olen ma ära kannatanud kõik need pilgud ja naermised, mis minu vastu on suunatud, kuid täna ajasid inimesed mind küll närvi. Okei, tõsi see on, et noored saavad asjadest valesti aru ning neil on harjumus see kohe just kõige mõnitavamal viisil välja öelda. Kuid täna tulid mulle vastu kaks prouat. Üks oli juba omajagu elanud ning teine oli arvatavasti tema tütar. Mõlemad naised vaatasid mind samasuguse pilguga- pilguga millega olen juba harjunud sellistel aegael, aga kui naised minust möödusid, siis kuulsin selgesti just selle vanema naise suust sõna li*s. Tõesti või? Kas ma tõsiselt näen ka välja nagu üheaastase lapse ema? Ma ei ütleks, et mul ka mingid seesugused riided oleksid seljas olnud, et mind niisuguste sõnadega iseloomustada. Ja tuues välja fakti, et paljud ei paku minu välimusel vanust üle kümne, siis mul tekib küsimus, et kas inimesed on tõesti nii ühepalgelised? Kas tõesti hinnataksegi ainult esmapilgust, mis siis minu puhul oleks lapsevanker?
Seda on tihti väga koom vaadata, kuidas inimeste pilgud mind nähes on nii pilkavad. Nad nagu peaksid mind mingiks patutegijaks. Ja samas see, kui minu ema jalutab Tomiga ning mina olen kõrval, siis on nagu kõik OK.
Minu nägu katab tihti meeldiv naeratus. Ma jalutan Tomiga kusagile emale vastu ning kohtun väheste inimestega. Hiljem, kui vanker on ema valduses ning me kohtume sama inimesega, keda ennist nägin, on ka naise ilme teistsugune. Nagu laps teeks inimesest koletise.
Olge mureta kõik inimesed, kes arvavad minust halvasti. Kui te olete tähele pannud, siis noored lapsevanemad peegeldavad üldiselt vaid kurbust, viha ning häiritust. Neile te tunnete kaasa jah? Ma tean. Mina isiklikult tunnen ka. Ma olen 15 aastat vana ning mul ei ole mingit kavatsust saada lähitulevikus emaks. Ma naeran endavanuste üle, kes on endile kõhu ette saanud ning tunnen üldiselt neile kaasa, kui nad nutuse näo ning vankriga mulle linna peal vastu jalutavad.
Heh, aga ega inimesi ei saa muuta. Las nad arvavad, mida tahavad. Olen suvel nii palju lapsega jalutanud. Olen nautinud neid pilke, mis (eriti vanemad) inimesed mulle suunavad. Olen naernud kõikide nende hetkede peale, kui ma vankriga vastu puud sõidan, või kui Carol vastu maja sõidab. Naudin kõike seda edaspidigi, sest nii ongi huvitavam. Ongi parem näha esmapilgul hindamist ning ongi parem pidada kõiki enda ümber omal tasemel lollideks. Ma vabandan kõige solvava eest, sest need inimesed minu ees ei vabanda :)
Päikest ja vihma,
Ossu