kommentaar- mina
(soovitame : https://www.youtube.com/watch?v=Wsj9FdtT4s0 )
Täna oli mul üks tore päev. Hommik algas rõõmsameelse ärkamisega. Valisin välja esinemise riided, panin etenduse omad selga. Asjad kokku, pesu ja tee. Ja kell on alles 7:30? No istusin siis ja vaatasin seda imelikku multikat. Lõpuks sai kõrini ning läksin kooli ära. Kõik vähesed, kes õppima täna asusid kandsid koolikotte... ja ma suvakalt oma kitarri, kingade ja päikeseprillidega. Haige suvitaja ju :D
No istusin seal ja ootasin Liisi, kes mängis SIMSI. Igaljuhul kui ta jõudis, siis läksime üles, aulasse kus saime päris toreda üllatuse. Üks näitleja on LIIGA haige. JA MEID OLI JÄLLE 4. Tegime siis proovi ja jalutasime ja läksime Liisiga küsimas õpetaja käest koopiaid ja värki. Õpetaja soovis edu ja ütles, et me nii kui nii saame edasi. Nojah :D
Finally saime bussi, kus alustasime Liisiga kohe selfidega :D
'
Suutsime veel laulda (jah, ma võtsin oma kidra välja) Varstu jõudis kuidagi kiiresti kohale.
Ilus koht on. Päike paistis, linnud laulsid ning me saime sooja tervituse osaliseks.
Üks hetk hakkasid etendused pihta. Ma muidugi sattusin selle parima koha peale, kus mu tagaistuja tampis jalgadega vastu tooli terve aeg ning lisas oma võrratuid kommentaare kõigele. Oli tore.
Näidendid läksid ja läksid ning mida lõpule lähemale kõik jõudis, seda suurem närv mind valdas.
Lõpuks saadeti meid lavale. Kuna ma olin ainuke, kes nägi, mis publikus toimus ja Liis oli näidendi alustaja.... siis nojah tore :D Algus läks superhästi. Liisi graatsiline hüpe komistades oli päriis loomulik :D Alguses ma ei suutnud enda suust seda häält välja venitada ning tekkis tunne, nagu olin taas oma kõnevõime kaotanud, kuid võtsin end kokku ning WOW kui kõva hääl mul on :D
Tundsin end enesekindlalt ning mu "hüpergastriisses ärritusseisundis hüpotooniliseks tsüklotüümiliseks paranoiikuks" ei läinudki sassi. Suutsin veel poole laulu ajal mõelda kohtunikele silma tegemisest ja arvestades fakti, et ma... nojah.... ei.
Etendus sai läbi. Sellele järgnes tagasisside. Meie etendus oleks võinud olla rohkem punk... ehk mind oleks juurde olnud vaja? :D Siis küsiti, et kes selle laulu seadis ning Liis mainis mu nime ja ma häbelikult ütlen "ainult viis" ja sealt kõlas kõigile nimi Liis. No tore.
Meile järgnes veel 1 etendus, mis oli nagu Wow. See oli superarmas ja nagu wow ja wow ja wow ja wow. Siis me saime süüa. Kui ma aga oma riide ruumist välja tulema hakkasin, astus ruumi siss Kristel "Sa oled eksju see Eliise!" Ja ma olen nagu "Omg, ma tean kes Sa oled! KALLII!" Siis me kallisasime ja rääkisime ja wow kui tore oli :3
Mingi hetk tuli meil Liisiga idee, et võiks grupipildi teha kuna no olgem ausad, see oli litsalt võrratu kooslus meil seal :3 Kahjuks, aga jäi kaamera vaatest välja kaks isikut.
Ps. See on laval. :D
Siis tuli autasustamine :3 Me saime eripreemia mingite imelike sõnade eest :D ja mind isiklikult saadeti ette. Seega sain ma suruda kätt ühe supersupersuppersuper kohtunikuga. Ja ta surus mu väikese sõrme päris tundetuks. Auch.
Siis tuli väike tagasisõit ning ma sain muusikakooli ees maha. Läksin sinna, sain 45 minutit huvitavaid inimesi nautida ning läksin proovi. Oli tore.
Kontserdiks vaetasin riided ning istusin saali. Meil ei olnud võimalik tšellot kusagile panna, seega pidin seda käes hoidma. Lisaks pillile, olid mul seal veel noodid, poogen ja telefon. Iga kord, kui lugu lõppes ning ma plaksutama hakkasin, tõmbasin paar keelt ka helisema ja no... tore. Peale esinemist (mis oli katastroofiliselt mööda) pidin edasi istuma nagu viimane kõver väärakas. Keset mingit lugu kukkus mul rõõmsalt poogen maha ning arvestades instrumendi massiivsust, ei saanud ma seda ka üles võtta. Seega ma lihtsalt naeratasin.
Kontsert iseenesest oli niiiiiii võrratu. Esinesid muusikud erinevatest vanusegruppidest ning see kõlas nii imeliselt.
Aga sellega ongi kõik minu selle veerandi viimastest päevadest ;)
Palju päikest ja sooja (:
