Unistused on unistamiseks.... reaalsus mõjutab kõike.
Küsimus ei ole selles, kas see juhtus päriselt, vaid kuidas need mälestused endast eemale hoida?
Ainuke asi, mis mul täiesti selgelt meeles püsib, on appikarje. Röögatus. Üüratu häälemüdin. Mürin. Seletamatus.
Seisan üksinda keset tüdrukute WC'd, hoides kraanikausist kinni, et mitte lainetel lasta end ümber tõugata.
Ma ei julge liikuda, kuid ma ei julge ka paigale jääda.
Ma aina kõigun, hoides pingsalt valamust kinni. Enam mitte tasakaalu hoidmiseks, vaid puhtalt suurest, piinavast hirmust.
Mis toimub? Kus kõik on? Mis karjatus see oli?
Tuled kustuvad just sel hetkel, kui ma lõõgastan oma rusika ning lasen lahti. Kombin läbi pilkase, kõikuva pimeduse, ukse poole. Leian lingi. Tõmban kogu jõust, ise püüdes jalul püsida.
Hädaohutuled maas vilguvad. Igat nurka matab pilkane pimedus ja kurjakuulutav vaikus. Vaid lained, mis tüürides laeva valele suunale, peksavad kogu neile antud jõuga seda metalset sinist värvi, püüdes eneselegi teadmata seda maha nühkida.
Ma liigun tasapisi meie kajuti juurde lootes sealt leida oma lähedased, kuid mitte kusagil ei ole tunda ühtegi elavat hinge. Libistan hirmust hinge kinni hoides kaardi ukseni ning avan selle tasakesi.
Minu ette paiskub hirmus segadus. Tekid, padjad, rõivad on katki rebitud ning telekas, veel üksinda haledalt elektrit endast välja särtsudes lamab katkiselt keset kogu seda prahti.
Kellegi verine nägu on paistmas lõhenenud linade alt. See on seletamatu, kuid arusaadav. Mu hinge tabab äkiline valu. Mu liigesed on jõuetud. Mu kopsud keelduvad õhust.
Ma jooksen välja.
Välja merd vaatama.
See jäi mu viimaseks hetkeks sel laeval.
Küsimus ei ole selles, kas see juhtus päriselt, vaid kuidas need mälestused endast eemale hoida?
Ainuke asi, mis mul täiesti selgelt meeles püsib, on appikarje. Röögatus. Üüratu häälemüdin. Mürin. Seletamatus.
Seisan üksinda keset tüdrukute WC'd, hoides kraanikausist kinni, et mitte lainetel lasta end ümber tõugata.
Ma ei julge liikuda, kuid ma ei julge ka paigale jääda.
Ma aina kõigun, hoides pingsalt valamust kinni. Enam mitte tasakaalu hoidmiseks, vaid puhtalt suurest, piinavast hirmust.
Mis toimub? Kus kõik on? Mis karjatus see oli?
Tuled kustuvad just sel hetkel, kui ma lõõgastan oma rusika ning lasen lahti. Kombin läbi pilkase, kõikuva pimeduse, ukse poole. Leian lingi. Tõmban kogu jõust, ise püüdes jalul püsida.
Hädaohutuled maas vilguvad. Igat nurka matab pilkane pimedus ja kurjakuulutav vaikus. Vaid lained, mis tüürides laeva valele suunale, peksavad kogu neile antud jõuga seda metalset sinist värvi, püüdes eneselegi teadmata seda maha nühkida.
Ma liigun tasapisi meie kajuti juurde lootes sealt leida oma lähedased, kuid mitte kusagil ei ole tunda ühtegi elavat hinge. Libistan hirmust hinge kinni hoides kaardi ukseni ning avan selle tasakesi.
Minu ette paiskub hirmus segadus. Tekid, padjad, rõivad on katki rebitud ning telekas, veel üksinda haledalt elektrit endast välja särtsudes lamab katkiselt keset kogu seda prahti.
Kellegi verine nägu on paistmas lõhenenud linade alt. See on seletamatu, kuid arusaadav. Mu hinge tabab äkiline valu. Mu liigesed on jõuetud. Mu kopsud keelduvad õhust.
Ma jooksen välja.
Välja merd vaatama.
See jäi mu viimaseks hetkeks sel laeval.
