Mitusada liblikajahtijat

Teate.

Ma ei viitsi.

Ma ei tea, mida ma ei viitsi, aga ma ei viitsi.

Oeh.

Siiski, siin on austatud blogipostitus, kus ma esitlen enda so called lõbusat elu alates vaheajast, kuni... vaatame veel :D


Niisiis. Minu vaheaeg. Alustame sellest võrratust päevast, mil me otsustasime Krissiga välja minna ja leidsime, et Carol jääb teele, seega sundisime ta üle laskma oma ülelaskmist.

 Läksime randa.
 Fototõestused:

 Väga deep.

Siis mõned pildid minust xD

 Proovisin prille

 Istusin.

Naersin, kuidas Kris näeb väja nagu hiinlane

 Tõusin meeldivalt naeratades.

 Olin kuri.

 ....

Ja mina....

Siis mõned selfisemad selfid:

Siis ruttasime ühiset koju. Ja päev põhimõtteliselt lõppes.


Ma ei mäleta, mis hetkest hakkas minu 'rutiinne' vaheaeg, ehk ma tõusin hommiku kell 5, lugesin, lugesin, lugesin ja käisin õhtusel jautuskäigul ja läksin magama, et siis kõik uuesti alustada.

Igaljuhul sain ma meeldivaid pilte elades rutiinides:

 Vaade minu koduaknast.

 Vahetevahel mulle lihtsalt meeldib Võru.

See lihtsalt tundus nagu maal.

Ps. Ma siiralt vabandan, et ma ei ole peegelkaamerate fänn ja nii mu telo, kui ka seebika kaameraosa on tsipa kulunud.

Aga lähme edasi ;)

Siin on veel hunnik pilte sellest, kuidas ma käisin pea iga õhtu järve ääres fotokat katsetamas:

#Udune

 See on see, kui väljas on külm ja kindaid ei hoia käes. :D

 See oli lihtsalt lahe :D

Nii hjah :3

Siis sel ajal, kui kõik imetlesid virmalisi igal pool eestis, tegin mina pilti postist.

Tegelik põhjus sellele oli muidugi see, et Võru kohal ILMSELGELT ei ole virmalisi, sest milleks olla, kui saab mitte olla. Even though ma tegelikult nägin neid kaugustes (Vaadates maxima tagant Väimela suunas oli mingi roheline plönn taevas) ja ma ei registreerinud tol hetkel toda plönni virmalisteks, vaid imetlesin pilvedest tekkinud 'keerist' oma pea kohal, mis oli võimas :3
 Igljuhul selle pildi täieõiguslik nimi oleks 'kummitus linn või midagi sellist'.
 SMAIIILLL!

 Veel pilte järvest:

 #Põhimõttetu

 Häššštääg tähe peegeldus häššštääg deep.

Ja veel:

Linnujahil

 Liiga zuumitud :D

Ja siis veel paar ilusat taevast:

Nii. Siis sai vaheaeg läbi. Tuli hakata jälle teesklema ja endale valetama, et ma reaalselt õpin.

 Muidugi kohe peale vaheaega olid toredad teatritefestivalid. Siit ka üks stiilinäide:

Ma olin superheroo, kes varastas kellegi kurgid ära. Aga kuss eks! ;)

Aa ja vaheajal käisin pisut intensiivsemat sporti tegemas, kui mul tavaks on. Ehk terviseringid ja kõrgushüpe. See lõppes muidugi tuimalt sellega, et hüppasin oma pöidla väga valesti ära. AGA pole hullu, kuna ma olin käekasutamisvõimetu juba enne seda juhtumit. Seetõttu toon ka esile oma võrratu käekirja, mis oli tagatud minu randmete protestist:

Ega tavalise käegirjaga kõrvuti pannes tegelikult mingit erilist erinevust ei näeks. :D


Niisiiis. Jõudis lõpule näitlemis periood ning tuli hakata tegelema millegi muuga.

 Okei, ma otseselt ei tegelenud millegi muuga, kuna mu elu juba näeb ette, kuidas mul on üsna palju asju teha, aga selle asemel ma istun tuimalt keset toa põrandat ja vingun, sest mul on igav.

 *See muidugi tähendab seda, et ma leidsin üles mõned laulud, mis on kirjutatud juba 2 aastat tagasi ning parandasin-täiendasin neid.*

Hmm....
 Jagan teile oma füüsikasaavutust.

Ausõna ma olin ise megavaimustuses selle üle, aga kui ma seda klassis esitasin, olin ma ainuke, kes naeris. Juu siis olen ma pisut imelik teistega võrreldes *naeru koht*.

Nüüd on küsimus, kuidas see siia saada....

Okay, hopefully it works.

Nii.... hmmm... mu elu on kuidagi nii igava pöörde võtnud. Okei, jah, ma tõesti leian eluvalemeid ja tõdesid koolis jalutades ning palju kahtlusaluseid oma mõrvadele????!?!?!
 Ja ma olen nende paari nädala jooksul nii mitu tulevikuplaani endale ehitanud:
 Lähen füüsikat õppima. Hakkan füüsikuks.
 Lähen sõimerühma kasvatajaks.
 Ettekandja.
 Laibalahkaja.
 Näitleja.

Nojah. Ma hakkan kõigeks. Kõik olen ära. Olen Johnny Depp.

Noh... jah....

AAAAA... Olid munadepühad. Aga need kadusid ära. (Nagu minu raamatukogukaardidki xD)

 See tuletab mulle muidugi meelde, kuidas ma endale nartsissid ostsin.

Ja siis lihtsalt üks mina:

Okei. Ma tunnen oma ego nõnda laes... kohutav....


Novot....

But, oh, well:

Teate. Tahaks ära. Tahaks Iirimaale ära. Võtaks oma viiuli, oma mitteoskused, oma tahtevõime ja suutlikuse, oma hambaharja ja kassi ja läheks ära Iirimaale. Läheks nii Iirimaale ära, et enam poleks kuhugile minna. Oleks seal natuke ja tuleks tagasi. 

 Käisin jooksmas paar päeva tagasi. Jooksin oma mõnusat ringi, olin nii entusiastlik, et läksin pisut suurema ringiga ning läbisin veel ühe pargi, mida ma tavaliselt teistpidi koperdades läbin. Mõtlesin, et seal pime ja inimesi ka väga ei ole. Nojah, olles mina, tuli just siis, kui mina koerana lõõtsutades rühkisin mööda täiesti okeid, mullast, sirget, lagedat teed, vastu mingi kamp noori. No ma ei ole mingi kehv jooksja, ega mingi nõrk, seega jooksin oma tavalises tempos edasi ja siis....

 No ütleme lihtsalt, et inimesed, kes ei ole mina, komistavad tavaliselt kivide, kändude, kasside, koerte, draakonite, Jehoova tunnistajate otsa... ja siis olen mina, kes kukkus lagedal platsil. Mullasel maal. MULLASEL!!! Oma põlve mõnusalt lõhki ja lonkas siis naerdes verise jalaga koju, sest ma sain. Aplaus.

 See paneb ka siin blogis avaldama viha klaasist uste vastu. Niigi mark on see, kui jääd kedagi meeletult kuuma jõllitama ja siis tuimalt unustad ukselinki liigutada ja kõnnid vastu ust, aga kui uks on klaasist ja siis see meeletult kuum isik pluss terve Noa laev ja Tallinna laulupidu näevad seda pealt, siis... on nii tore.

 Kell on liiga palju, et ma tohiksin seda postitust kirjutada. Uskuge mind.

 Siirad vabandused, kui keegi tundis end väga puudutatuna seda postitust lugedes. See viimane vabandus on mul juba tavaks saanud :D

 Aga jah. Ilusat eesti kevadet kõigile ja loodan, et teie homses päevas on palju lund, tärkavaid lilli ja värsket muru, sooja päikest ja lõpuks ka mõnusaid langevaid lehti!! ;)

 Ma olen nii pühaviha täis vist :D

 Säravaid ükssarvi!! ;)