#1

 On kätte jõudnud aasta 2012. Inimesed on peaaegu oma arengu tipus, maailma valitsevad lollid ja mujal käivad ringi...hmmmm... ka lollid. On lausa hirmus vahest mööda tänavat käia ja vaadata, kuidas mõni lollakas hüppab üle solgi kraavi karjudes "YOLO". Ma millegi pärast kaldun arvama, et tema mõistus ei võta seda sõna tähendust täies mõõtmes.
 Panen televiisori tööle ja seal räägitakse gei abielust. Siis heliseb saate telefon ja rääkima hakkab vaneas eas naisterahvas. Mul jääb lausa suu imestusest lahti. Poleks iialgi arvanud, et vanainimesed räägivad lollimat juttu, kui mina. No tõesti... mis ajast siis loomad enda sookaaslast ei armasta? n ju isegi rahvusvahelisi gei loomi, kui ma nüüd ei eksi.
 Vahetan kanalit ja sealt tuleb MTV "16 and pregnant" no kuulge? Me ei ela enam esimestes! Me elame KAHEKÜMNE esimeses sajandis! See tähendab, et meie eluaeg on üle kahekümne aasta pikem ja meil on palju erinevaid ravimeid. Lapsi võiksid seljuhul saada ikkagi täiskasvanud.
 Vahetan taas kanalit ja ette tuleb saade "Toddlers and diaras" R U FUCKING KIDDING ME? Need 16 aastased emad on oma lasttele krohvi peale toppinud, bikiinid selga tõmmanud ja lavale saatnud. Ime pole, et need lapsed oma vanemaid vihkavad.
 Mul on täiesti kopp ees juba sellest lollide maast. Lähen parem välja jalutama. Õhtu on käes ja linn on tühi. Taevas n mõnusad pilved ja nende tagant kumavad paar üksikut tähte. Just see ongi lihtne rõõmutunne. Jalutan tasakesi randa, omais mõtteis. Vahel lihtsalt on mõnus aeg maha võtta ja puhata.
 Kiigun võrkkiigel. Mitte keegi ei liigu läheduses. Vaatan tähti ja mõtlen, missugune oleks elu näiteks Saturni kuupeal. Väga mõnus oleks terveks eluks lihtsalt sinna istuma jääda ja mõelda, aga kahjuks peab koju minema...