Üldiselt on igal inimesel kujutlusvõime. Mõnel on see väiksem, mõnel suurem. Muidugi on suur probleem see, et inimestel sunnitakse kotama kujutlusvõime. Lapsena ikkagi ju pannakse kõik reeglid paika, mida peab järgima täie ulatuses kogu mõttega. See muudab kõike. See muudab laste sinised lehmad valgeks, mustade laikudega. Kõik ojad äkitselt on oranži asemelsinised ja päikeseloojangud rohelise asemel kollakad.
Suuremaks saades ei suuda lapsed ettekujutada enda ümber maailma, mida pole olemas. Neile on selgeks tehtud, et ainult see, mida Sa näed on olemas. Mitte midagi muud. Nad ei roni puuotsa, et seal "elada", kuna nende arvates on seal olemas ainult üks, mille otsas ju loogilises mõttes ei saa elada.
Täiskasvanud ei hüppa enam lehtedesse mõnu pärast, vaid kuna see tundub neile teiste vaates kahtlane. Ka see on ju kujutlusvõime- Täiskasvanud ju kujutavad ju ette teiste peas toimuvat.
Tegelikult on kujutlusvõimet ju ikkagi vaja. Ilma kujutlusvõimeta ei saaks inimesed mõelda. Kõik oleksid liiga emotsionaalsed. Kunsti, muusikat ega ka tantsu poleks olemas. Kõik käiksid ühte moodi riides ja värve poleks. Seda lihtsalt kuna inimesed ei suuda ju välja mõelda seda, mida pole.
Kõik see tuli mulle pähe lihtsalt, kui ma täna ülirõõmsalt muusikakoolist koju jalutasin ja mõtlesin eelnevale päevale. Ma mõtlesin oma unenäole (Kuiv suudlus :D). Mõtlesin, kuidas see päriselt täitukski. Kuna täna olid osad asjad toimunud, siis miks ka mitte mõelda rohkem?
Ega seegi on ju omamoodi kujutlusvõime. Lisaks sellele, et Sa näed oma unenägu (mis on Sinu kujutlusvõime), Sa mõtled seda pärisellu- Sa hakkad otsima seoseid reaalsuse ja unenäoga. Sellest aga tekivad soovid. Soovid, mis väljendavad ka kujutlusvõimet, tekitavad inimeses usku. Usku millesegi, mida üldiselt ei ole olemas (Minu puhul mitte kunagi).
Sellegi poolest on kõige ehtsam näide kujutlusvõime väljendamises krohvi näkku toppimine. See näitab, et sul on mingi kuju, mille poole Sa tahad püüelda ja sellejaoks pead Sa enda loomulikkust muutma.
Suuremaks saades ei suuda lapsed ettekujutada enda ümber maailma, mida pole olemas. Neile on selgeks tehtud, et ainult see, mida Sa näed on olemas. Mitte midagi muud. Nad ei roni puuotsa, et seal "elada", kuna nende arvates on seal olemas ainult üks, mille otsas ju loogilises mõttes ei saa elada.
Täiskasvanud ei hüppa enam lehtedesse mõnu pärast, vaid kuna see tundub neile teiste vaates kahtlane. Ka see on ju kujutlusvõime- Täiskasvanud ju kujutavad ju ette teiste peas toimuvat.
Tegelikult on kujutlusvõimet ju ikkagi vaja. Ilma kujutlusvõimeta ei saaks inimesed mõelda. Kõik oleksid liiga emotsionaalsed. Kunsti, muusikat ega ka tantsu poleks olemas. Kõik käiksid ühte moodi riides ja värve poleks. Seda lihtsalt kuna inimesed ei suuda ju välja mõelda seda, mida pole.
Kõik see tuli mulle pähe lihtsalt, kui ma täna ülirõõmsalt muusikakoolist koju jalutasin ja mõtlesin eelnevale päevale. Ma mõtlesin oma unenäole (Kuiv suudlus :D). Mõtlesin, kuidas see päriselt täitukski. Kuna täna olid osad asjad toimunud, siis miks ka mitte mõelda rohkem?
Ega seegi on ju omamoodi kujutlusvõime. Lisaks sellele, et Sa näed oma unenägu (mis on Sinu kujutlusvõime), Sa mõtled seda pärisellu- Sa hakkad otsima seoseid reaalsuse ja unenäoga. Sellest aga tekivad soovid. Soovid, mis väljendavad ka kujutlusvõimet, tekitavad inimeses usku. Usku millesegi, mida üldiselt ei ole olemas (Minu puhul mitte kunagi).
Sellegi poolest on kõige ehtsam näide kujutlusvõime väljendamises krohvi näkku toppimine. See näitab, et sul on mingi kuju, mille poole Sa tahad püüelda ja sellejaoks pead Sa enda loomulikkust muutma.
Enam rohkemat ma kahjuks
öelda ei oska, aga loodetavasti saite
te pointle pihta ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar