Kas pole mitte olla tore just see inimene, kellel on alati suurimad võimalused teiste abistamiseks, kuid samas selles suhtes hirmus kartus?
Miks mitte aidata oma parimaid sõpru? Nendega suhelda ning aidata üle saada pisikestest elu katsumustest?
Minu jaoks on hirmus kuulda sõnu "Sa oled korralik" kui ma tegelikult pole. Samas on põhjuseid, miks seda mulle öeldakse. Need põhjused tekitavad minus hirmu, kurbust, depressiooni. Need põhjused aitavad mul kõiki inimesi grupeerida ning neid selle tõttu hinnata.
Samas aitavad just need asjad mind teisi uutele suundadele meelitada.
Aga teate mis? Inimesi aitab vaid see, kui nad teevad hiiglasliku vea ning selle abil lasevad ka teistel selliseid vigu korduvalt läbida.
Ma tänan teid kallid sõbrad, et õpetasite mulle seesuguseid elukogemusi. Ma tean, mis võib inimestega sellistel juhtudel toimuda. Mis on kõige hullemad asjad, mis siis tulla võivad... ja nüüd ka tänu suurele šokile tean, mida teha sellistel juhtudel. Siiski ma ei talu seda, et ma pidin terve see aeg pealt vaatama, kuidas kõik paanitsesid ning rääkisid oma kogemustest. Mul oli põnev kuulata teie juhtumeid, kuid näha endale kõige kallimat inimest hüsteeriliselt värisemas ning sõna otseses mõttes end kaotamas ei ole mulle mõjunud absull hästi. Ma nägin oma parimat sõpra teistele viga tegemas ning seda hirmsalt kahetsemas, samas ei suutnud ma selle vastu midagi teha... ma lihtsalt lasin teistel minna enda eest. Ma nägin endale lähedast tuttavat šokis kartmas. Ta on hullemaid asju kogenud, kuid kõik on siiski süümepiinu tekitav.. ja jällegi hoidsin ma üksluiselt eemale. Ma nägin, kuidas minu üli võrratul sõbral jooksid sõnad kokku ning ta ei suutnud kuidagi kedagi kaitsta. Seekord ma lihtsalt hakkasin naerma, kuna mul ei tulnud midagi muud pähe. Samas ei aidanud see kedagi... ega midagi.
Ma tunnen end kõige rohkem süüdi kõige selle pärast, mis juhtus. Miks isik, kelle emotsioonid on alati tugevaimad, kaotas end ning hakkas nutma.... miks üldse kõik oli.
Ma ei suuda end kehtestada ning veel vähem oskan ma inimesi aidata. Neid kaitsta. Neid juhtida... nende sõber olla.
Miks peab see küll nii võimatu olema? Miks? Ja miks? Miks olen mina see, kes õpib pigem teiste vigadest, kui üritab eend ületada ning vahel harva mõnda reeglit rikkuda? Ma saan aru, et see pole mõistlik, kuid samas see toob välja minu rutiinsuse. Minu suurima vastukäigu iseendaga...
Kallis, ma vabandan. Ma lihtsalt vabandan see kord selle eest, et Sa minu ees vabandasid!
Ma vabandan kallis blogi, et oled minu emotsioonide taltsutaja.... aga tead, see koht on mulle tähtis. See blogi on aidanud mul läbida nii mitmeid vigu, et vahest tekib tunne, et kõiges oma probleemides tuleb süüdistada seda neti kohta. Just seda lehekülge....
Tegelikult on mul varuks veel üks vabandus. Nimelt vabandan ma esiteks selle isiku ees, kes mulle täna sõnas, et mind süüdistatakse kõikides asjades. Järgnevalt läheb see vabandus edasi sellele, kes leiutas vale ning suutis mind sinna sisse panna. Ja lõpuks vabandan ma nende isikute ees, kes suudavad siiski arvata, et MINA täie isiklikusega, Eliise Oss sõiman kedagi anonüümselt.
Nüüd on aga aeg minu postitus lõpetada. Ma ei usu, et saite seekord targemaks, (siiski soovitan ma alustada õppimist eelkõige enda vigadest) kuid kes teab.
Hüvasti :)
#ThinkPositive
Miks mitte aidata oma parimaid sõpru? Nendega suhelda ning aidata üle saada pisikestest elu katsumustest?
Minu jaoks on hirmus kuulda sõnu "Sa oled korralik" kui ma tegelikult pole. Samas on põhjuseid, miks seda mulle öeldakse. Need põhjused tekitavad minus hirmu, kurbust, depressiooni. Need põhjused aitavad mul kõiki inimesi grupeerida ning neid selle tõttu hinnata.
Samas aitavad just need asjad mind teisi uutele suundadele meelitada.
Aga teate mis? Inimesi aitab vaid see, kui nad teevad hiiglasliku vea ning selle abil lasevad ka teistel selliseid vigu korduvalt läbida.
Ma tänan teid kallid sõbrad, et õpetasite mulle seesuguseid elukogemusi. Ma tean, mis võib inimestega sellistel juhtudel toimuda. Mis on kõige hullemad asjad, mis siis tulla võivad... ja nüüd ka tänu suurele šokile tean, mida teha sellistel juhtudel. Siiski ma ei talu seda, et ma pidin terve see aeg pealt vaatama, kuidas kõik paanitsesid ning rääkisid oma kogemustest. Mul oli põnev kuulata teie juhtumeid, kuid näha endale kõige kallimat inimest hüsteeriliselt värisemas ning sõna otseses mõttes end kaotamas ei ole mulle mõjunud absull hästi. Ma nägin oma parimat sõpra teistele viga tegemas ning seda hirmsalt kahetsemas, samas ei suutnud ma selle vastu midagi teha... ma lihtsalt lasin teistel minna enda eest. Ma nägin endale lähedast tuttavat šokis kartmas. Ta on hullemaid asju kogenud, kuid kõik on siiski süümepiinu tekitav.. ja jällegi hoidsin ma üksluiselt eemale. Ma nägin, kuidas minu üli võrratul sõbral jooksid sõnad kokku ning ta ei suutnud kuidagi kedagi kaitsta. Seekord ma lihtsalt hakkasin naerma, kuna mul ei tulnud midagi muud pähe. Samas ei aidanud see kedagi... ega midagi.
Ma tunnen end kõige rohkem süüdi kõige selle pärast, mis juhtus. Miks isik, kelle emotsioonid on alati tugevaimad, kaotas end ning hakkas nutma.... miks üldse kõik oli.
Ma ei suuda end kehtestada ning veel vähem oskan ma inimesi aidata. Neid kaitsta. Neid juhtida... nende sõber olla.
Miks peab see küll nii võimatu olema? Miks? Ja miks? Miks olen mina see, kes õpib pigem teiste vigadest, kui üritab eend ületada ning vahel harva mõnda reeglit rikkuda? Ma saan aru, et see pole mõistlik, kuid samas see toob välja minu rutiinsuse. Minu suurima vastukäigu iseendaga...
Kallis, ma vabandan. Ma lihtsalt vabandan see kord selle eest, et Sa minu ees vabandasid!
Ma vabandan kallis blogi, et oled minu emotsioonide taltsutaja.... aga tead, see koht on mulle tähtis. See blogi on aidanud mul läbida nii mitmeid vigu, et vahest tekib tunne, et kõiges oma probleemides tuleb süüdistada seda neti kohta. Just seda lehekülge....
Tegelikult on mul varuks veel üks vabandus. Nimelt vabandan ma esiteks selle isiku ees, kes mulle täna sõnas, et mind süüdistatakse kõikides asjades. Järgnevalt läheb see vabandus edasi sellele, kes leiutas vale ning suutis mind sinna sisse panna. Ja lõpuks vabandan ma nende isikute ees, kes suudavad siiski arvata, et MINA täie isiklikusega, Eliise Oss sõiman kedagi anonüümselt.
Nüüd on aga aeg minu postitus lõpetada. Ma ei usu, et saite seekord targemaks, (siiski soovitan ma alustada õppimist eelkõige enda vigadest) kuid kes teab.
Hüvasti :)
#ThinkPositive
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar