Täna avastasin taas, kui katastroofiline minu sõpruskond on. Mul pole otseselt selliseid inimesi, kellele ma kõigest räägiksin.... Mul on ainult üks inimene, kellele ma elus saladusi.... tõsiseid saladusi olen usaldanud. Ja seda kaa lihtsalt kuna kartsin temast ilma jääda... Samas ei suuda ma kedagi otseselt usaldada. Ma ei julge rääkida inimestele oma minevikust... Ma kardan oma mineviku... ja ma kardan inimesi.
Täna ma oli rannas ja need hetked, mil olin üksinda, vee ääres või üks kõik kus, olid nii mõnusad. Tegelikult ei olnud mul isegi inimestega rääkimise vastu midagi. Kui aga ma koju jõudsin läks kõik taaskord nii peapeale. Ma tajusin, kuidas inimesed mind vihkavad, kuidas ma tüütan neid ning kuidas ma samal ajal isegi ei talu neid... Ja ma ei saanud midagi teha.
Mõni aeg hiljem läksin taas randa. Rattasõit sinna oli võrratu ning seal rõõmupalli mängimine samuti. Kuid nüüd ma vihkan end. Lihtsalt kuna ma valetasin kõigile enda lähedal olevatele inimestele. Ma naeratasin, ma rõõmustasin, ma naersin, ma hüppasin..... ma olin muretu... Kuid see oli kõik vale. VALE. VALE. VALE. SUUUR, SUUUR VALE!
Kui nüüd aus olla, siis minu elus eksisteerib tihti seesuguseid valesid... Need lihtsalt tikuvad külge, kuna ma tahaksin kunagigi kellelegi välja rääkida kõik oma tunded. Iga viimasegi neist... ja ma ei saa. Ma ei saa, kuna ma ei usalda teisi. Ma ei usalda teisi, kuna nemad ei usalda mind piisavalt ja milleks rääkida oma süngeid saladusi kellelegi, kel on palju suurem sõber, kui ina ja äkki need saladused liiguvad temale edasi? Ja mis siis saab? Üks päev ma taipan, et minu 'parima sõbra' bestikas on minu viha vaenlane ning sel juhul ei pruugi minust enam midagi alles jääda. Taas on vaid see masenduse hunnik.... see blond.... see lapsik, peast põrunud, imelik, paks, kole, näotu, kõike tahtja, alla käinud, wannabe, enesetapja, unistaja jne. Eliise. See minu suurim hirm.... minu suurim vaenlane.... ja ka kahjuks minu minevik.
Vahest ma isegi mõtlen, et miks ma selline olin.... aga siis mul meenub, et ma isegi ei taha teada.
Käes on suve vaheaeg. Ja teate. Ma vihkan suve! Miks?
1) Siis on kuum
2) Siis on päike
3) inimesi on rohkem tänavail laiali
4) Higise lapsehoidja teenuste OÜ
5) Häbiväärsed laagrid
6) Halvad mälestused
7) Halvad sõbrad
8) Peab vaatama pealt kõiki neid suve armastusi iga nurga peal
9) Sääsed
10) parmud
11) Kärbsed
12) Üksindus
13) Üksindus tunne
14) MA TAHAN TEDA ENDALE!
15) Isiklikud jamad....
16) -:-
17) -:-
18) -:-
19) -:-
20) -:-
21) jne.
Need on siis need sada põhjust, miks ma suve vihkan.
Kusjuures olen ma maininud, et ma jätan laulmise maha. Seda siiski ainult avalikult. Kui tahate midagi kuulda/ näha, siis mul on youtube'is asjad üleval ning reedesed postitused kaa siiski.
Nüüd aga kogu vihaga hüvasti!
Täna ma oli rannas ja need hetked, mil olin üksinda, vee ääres või üks kõik kus, olid nii mõnusad. Tegelikult ei olnud mul isegi inimestega rääkimise vastu midagi. Kui aga ma koju jõudsin läks kõik taaskord nii peapeale. Ma tajusin, kuidas inimesed mind vihkavad, kuidas ma tüütan neid ning kuidas ma samal ajal isegi ei talu neid... Ja ma ei saanud midagi teha.
Mõni aeg hiljem läksin taas randa. Rattasõit sinna oli võrratu ning seal rõõmupalli mängimine samuti. Kuid nüüd ma vihkan end. Lihtsalt kuna ma valetasin kõigile enda lähedal olevatele inimestele. Ma naeratasin, ma rõõmustasin, ma naersin, ma hüppasin..... ma olin muretu... Kuid see oli kõik vale. VALE. VALE. VALE. SUUUR, SUUUR VALE!
Kui nüüd aus olla, siis minu elus eksisteerib tihti seesuguseid valesid... Need lihtsalt tikuvad külge, kuna ma tahaksin kunagigi kellelegi välja rääkida kõik oma tunded. Iga viimasegi neist... ja ma ei saa. Ma ei saa, kuna ma ei usalda teisi. Ma ei usalda teisi, kuna nemad ei usalda mind piisavalt ja milleks rääkida oma süngeid saladusi kellelegi, kel on palju suurem sõber, kui ina ja äkki need saladused liiguvad temale edasi? Ja mis siis saab? Üks päev ma taipan, et minu 'parima sõbra' bestikas on minu viha vaenlane ning sel juhul ei pruugi minust enam midagi alles jääda. Taas on vaid see masenduse hunnik.... see blond.... see lapsik, peast põrunud, imelik, paks, kole, näotu, kõike tahtja, alla käinud, wannabe, enesetapja, unistaja jne. Eliise. See minu suurim hirm.... minu suurim vaenlane.... ja ka kahjuks minu minevik.
Vahest ma isegi mõtlen, et miks ma selline olin.... aga siis mul meenub, et ma isegi ei taha teada.
Käes on suve vaheaeg. Ja teate. Ma vihkan suve! Miks?
1) Siis on kuum
2) Siis on päike
3) inimesi on rohkem tänavail laiali
4) Higise lapsehoidja teenuste OÜ
5) Häbiväärsed laagrid
6) Halvad mälestused
7) Halvad sõbrad
8) Peab vaatama pealt kõiki neid suve armastusi iga nurga peal
9) Sääsed
10) parmud
11) Kärbsed
12) Üksindus
13) Üksindus tunne
14) MA TAHAN TEDA ENDALE!
15) Isiklikud jamad....
16) -:-
17) -:-
18) -:-
19) -:-
20) -:-
21) jne.
Need on siis need sada põhjust, miks ma suve vihkan.
Kusjuures olen ma maininud, et ma jätan laulmise maha. Seda siiski ainult avalikult. Kui tahate midagi kuulda/ näha, siis mul on youtube'is asjad üleval ning reedesed postitused kaa siiski.
Nüüd aga kogu vihaga hüvasti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar