Tervitused

 Ma ei viitsi enam elada. See on nii kahtlane tunne. Ma nagu lihtsalt ei viitsi. Ma ei viitsi end liigutada, ma ei viitsi nautida enda ümbrust, ma ei viitsi mõelda midagi, ma ei viitsi olla, ma ei viitsi hingata.... ma ei viitsi elada.
 See on tõsiselt kahtlane tunne....
 Kõik on viimasel ajal nii hästi läinud ja siis vajus see kokku mõneks hetkeks. Seni kaua, kuni suutsin enda taas üles tõsta ning tiivad välja sirutada. Sirutada need taeva poole ning püüdelda sinna üles. Jah... see vist ongi see põhjus, miks ma ei viitsi enam isegi mõelda. Ma lihtsalt tahan kusagile ära minna.. Kas üksi või koos kellegagi, mul on üks kõik. Ma tahan lihtsalt minna mingisse kindlasse kohta ning seal puhata. Oma keha, oma vaimu ja kõike, mis minuga kaasneb.
 See hetk, kui ma suutsin taaskord laulu kirjutada. Ja mul on sellest täiesti suva juba.... Millegi pärast tekib tunne, et see, kui ma läbi meloodia ja sõnade üritan pääseda valust, tekitab minus rohkem koormust, kui üks 20 km jooks. Kas see on vaimne või füüsiline? Ma ei tea. Ei suuda ettegi kujutada...
 Ma oleks nagu mingi Taylor Swift.... aga selle asemel, et kirjutada lugusid lahku minekust, kirjutan ma poistest, kellega mul pole iial lootust koos olla. Heh. see hetk, kui ma suudan kirjutada millestki, mida ma kunagi ise tundnud pole. Juu siis need laulud nii alternatiivsed ongi... lihtsalt paar soovi, milles ma pole kindelgi. Paar soovi, mis jäävad mind vaid piinama minu sisemusse...
 Masendav.
 Aga ma ei jõua enam. Minust käivad läbi külma värinad, vahest voolab mõni üksik pisar mööda minu nägu alla poole. Ma ei kannata inimestega suhtlemist, liigutamist, paigal püsimist, üksindust.... Ma tahaks midagi magusat hästi palju endal alla kallata... Lihtsalt istuda pakk kreemiga küpsiseid käes.... kusagil paadis keset vaikset järve ja kuulata muusikat, mis käib mu tujudega kaasa.... Midagi rahuliku, kuid mitte vaikset.... samas midagi vaikset, kuid rütmikat...
 FUCK! Ma ei saa enam endast aru...