Täna (eile (29.12)) oli Carmeni sünnipäev. See oli nii armas :) Nii positiivne seltskond ja üleüldse väga tore :) Eriti tore oli see kui Liis vetsu kinni jäi....
"See ei saa olla reaalne haigus.. no see on nii imelik lihtsalt."
"Mis seal imeliku on? Suur, tappev viirus mis levib pimeduses. Sõnaotseses mõttes. Selle vastu ei ole muud ravimit, kui lihtsalt mitte ringi käia. Kui viirus sind tabab, on Sul 5 päeva aega elada. Mitte midagi rasket."
"Aga see jutt, et viirus on nähtav ning liigub oma kaheksa jalaga iseseisvalt ringi?"
"See on ka täiesti reaalne."
"Meie elud on perses."
"Ainult juhul, kui me ei kuula instruktsioone ning liigume valel ajal vales kohas."
"Kuid ükski asi ei jää sama kergeks, kui nad sündides on."
"Kui sa mõtled selle all seda, et viirus tahab hakata levima ka päevavalguses, siis ma lihtsalt loodan, et me leiame sellele õigeaegselt vaktsiini."
Miks ma nii tegin? Mille kana pärast ma ei tulnud varem tulema? Ma võin vanduda, et täna öösel ma suren.
Ma olin teel muusikakoolist koju. Oli pime.
Ma tavaliselt ikka olen korralik ning pean seadustest kinni, kuid too õhtu... lihtsalt kuidagi jutus.
Ma nägin neid elajaid pimeduses. Valged, siplevad, limased olendid. Mitte just kõige meeldivam seltskond, kellega oma viimsed päevad veeta. Ma lülitasin sisse oma taskulambi ning kiirustasin värisedes kodu poole. Jõudes mäe jalamile tajusin, et kogu mäel olev ümbruskond on ju valgustamata.
"Võta sellest kõvasti kinni!" Ütles keegi mulle selja tagant. Ta toppis mulle ühte kätte mingi helendava, sinise koti ning haaras teisest käest. Ta jooksis kiirelt, mind endaga kaasa tirides. Mäel jäi ta seisma. Mina olin juba omadega väga läbi, kuid tema hingamine polnud isegi kiirenenud.
"Sa oled väga julge, et nii hilja koju ikkagi julged minna!"
"Mis sa jälitasid mind või?"
"Kas see on keelatud, kui sina ei suuda ajal jälge pidada ning mina ilmselgelt oskan tegeleda meie maailma probleemidega?"
"Järgmine kord võiks vähemalt öelda?"
Ta vaatas mulle otsa. Ma muidugi tundsin oma armastatud vihavaenlase kohe ära, kuid hoidsin suu kinni, kuna tema jutus oli tõsi. Ta päästis mu.
Või siis mitte, kuna just tol hetkel kargas üks neist koletutest olenditest mulle kallale. Ma vaatasin talle otsa ning andsin märku, et ta peab lahkuma. Õnneks ta kuuletus mulle.
kusjuures tajusin ma, et viirus ei levi inimeselt inimesele. Vähemalt mitte päevasel ajal. Selle huvitava fakti avastasin ma, kui minu "päästja" mind üks päev külastama tuli.
"Ma vabandan, et see nii läks!"
"Praegu on küll see vabandus mõttetu. Üleüldse sinu kohalolek on mõttetu. Ma lõppkokkuvõttes päästsin sinu, kui sa mind päästa üritasid!"
"Ja ma tahan tänada!"
"Kas Sul tõesti pole kedagi teist tüüdata?"
"Ei, kõik mu sõbrad on viiruse tõttu läinud. Kui Sa lubad, et jääd minu sõbraks, on mul sulle üks pisike tänukink" Ta ütles ning naeratas.
"Kahtlen, et ma tahan sinusuguse sõber olla. Sa tegid mulle haiget ning unustasid minu lihtsalt ära, seega tänan ei."
"Siin on vaktsiin." Ta võttis välja pisikese süstla ning torkas selle minu käsivarde.
"Ma tänan sind!" ta lausus ning lahkus.
"See ei saa olla reaalne haigus.. no see on nii imelik lihtsalt."
"Mis seal imeliku on? Suur, tappev viirus mis levib pimeduses. Sõnaotseses mõttes. Selle vastu ei ole muud ravimit, kui lihtsalt mitte ringi käia. Kui viirus sind tabab, on Sul 5 päeva aega elada. Mitte midagi rasket."
"Aga see jutt, et viirus on nähtav ning liigub oma kaheksa jalaga iseseisvalt ringi?"
"See on ka täiesti reaalne."
"Meie elud on perses."
"Ainult juhul, kui me ei kuula instruktsioone ning liigume valel ajal vales kohas."
"Kuid ükski asi ei jää sama kergeks, kui nad sündides on."
"Kui sa mõtled selle all seda, et viirus tahab hakata levima ka päevavalguses, siis ma lihtsalt loodan, et me leiame sellele õigeaegselt vaktsiini."
Miks ma nii tegin? Mille kana pärast ma ei tulnud varem tulema? Ma võin vanduda, et täna öösel ma suren.
Ma olin teel muusikakoolist koju. Oli pime.
Ma tavaliselt ikka olen korralik ning pean seadustest kinni, kuid too õhtu... lihtsalt kuidagi jutus.
Ma nägin neid elajaid pimeduses. Valged, siplevad, limased olendid. Mitte just kõige meeldivam seltskond, kellega oma viimsed päevad veeta. Ma lülitasin sisse oma taskulambi ning kiirustasin värisedes kodu poole. Jõudes mäe jalamile tajusin, et kogu mäel olev ümbruskond on ju valgustamata.
"Võta sellest kõvasti kinni!" Ütles keegi mulle selja tagant. Ta toppis mulle ühte kätte mingi helendava, sinise koti ning haaras teisest käest. Ta jooksis kiirelt, mind endaga kaasa tirides. Mäel jäi ta seisma. Mina olin juba omadega väga läbi, kuid tema hingamine polnud isegi kiirenenud.
"Sa oled väga julge, et nii hilja koju ikkagi julged minna!"
"Mis sa jälitasid mind või?"
"Kas see on keelatud, kui sina ei suuda ajal jälge pidada ning mina ilmselgelt oskan tegeleda meie maailma probleemidega?"
"Järgmine kord võiks vähemalt öelda?"
Ta vaatas mulle otsa. Ma muidugi tundsin oma armastatud vihavaenlase kohe ära, kuid hoidsin suu kinni, kuna tema jutus oli tõsi. Ta päästis mu.
Või siis mitte, kuna just tol hetkel kargas üks neist koletutest olenditest mulle kallale. Ma vaatasin talle otsa ning andsin märku, et ta peab lahkuma. Õnneks ta kuuletus mulle.
kusjuures tajusin ma, et viirus ei levi inimeselt inimesele. Vähemalt mitte päevasel ajal. Selle huvitava fakti avastasin ma, kui minu "päästja" mind üks päev külastama tuli.
"Ma vabandan, et see nii läks!"
"Praegu on küll see vabandus mõttetu. Üleüldse sinu kohalolek on mõttetu. Ma lõppkokkuvõttes päästsin sinu, kui sa mind päästa üritasid!"
"Ja ma tahan tänada!"
"Kas Sul tõesti pole kedagi teist tüüdata?"
"Ei, kõik mu sõbrad on viiruse tõttu läinud. Kui Sa lubad, et jääd minu sõbraks, on mul sulle üks pisike tänukink" Ta ütles ning naeratas.
"Kahtlen, et ma tahan sinusuguse sõber olla. Sa tegid mulle haiget ning unustasid minu lihtsalt ära, seega tänan ei."
"Siin on vaktsiin." Ta võttis välja pisikese süstla ning torkas selle minu käsivarde.
"Ma tänan sind!" ta lausus ning lahkus.
