"Palun, kas Te saaksite mulle suhkrutopsi ulatada?" Küsisin ma alandlikult vana naise käest. Ta kandis roosat vormi ning rohkete lilledega kaunistatud kübarat, samas kui minul olid seljas lai, lõhkine pluus, mida kattis nahktagi ning jalas rebenenud teksad.
Me istusime suures rohelises aias, kõrge vaevakase all. Aias oli veel rohkelt pisikesi ümaraid lillepõlde, kus olid vaheldumisi roosipõõsad, kunstmoonid ning jasmiinid. Kõik ümberringi oli vaikne. Isegi tuult ei kuulnud.
"Aga palun noor daam!" Lausus naine ning ulatas mulle topsi. Panin oma tee sisse kolm lusikatäit suhkrut ning ühtäkki lamasin ma kõhuli postimaja kõrval. Tõusin, kuna teadsin, et pean kiirelt minema jooksma. Ma nägin oma venda.
"Oota, palun oota!" Karjusin nii kõvasti, kui jõudsin, kuid mu vend ei kuulnud mind. Ta oli oma pead ära pööramas, kui üks neist pikalõualistest sinistest haldjatest ta krabas. Vend ei saanud midagi selle vastu teha, kuna haldja puudutus pani ta needuse alla.
Ma märkasin rahvamassi, kes teed mööda kõndis.
"Aidake teda! Palun! Palun!" ma hüüdsin, kuid sellest polnud kasu. Mind ei nähtud. Mind ei kuuldud. Ma oleks olnud nagu olematu. Ma kõndisin rahvamassist läbi ning ei tundnud selle käigus vähimatki. Lihtne ilusioon.
Mul meenus, et pidin oma venna leidma. Ma hakkasin jooksma, kuid sain löögi haldjalt. Ma kukkusin maha, pilt hakkas mustaks minema, kuid ma pidin edasi jõudma. Roomasin kogu väest. Karjusin abi. Ma pidin edasi jõudma. Ma pidin teda aitama.
Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma nägin taaskord rahvamassi. Seekord tundusid inimesed reaalsemad. Nad ei olnud ühesugused mustad, näotud. Üksikud lausa naeratasid.
"PALUN! Palun! Aidake! Ma vajan abi!" Kuid keegi ei vaadanud minu poolegi. Kõik nad olid omas maailmas ning mina roomasin vaevaliselt üle tee.
Lõpuks suutsin ma tõusta ning jooksin uimase peaga komberdades selles suunas, kuhu mäletasin haldjaid lahkuvat. Jõudsin majade vahele. Vaatasin ringi.
"Palun, kas keegi avaks silmad ning aitaks mind!" Kaarjusin veel paar korda abiks ning kukkusin kokku. Ärgates vaatas mulle otsa keegi teistsugune. Ta ei olnud ühtlastes toonides, ta ei olnud hall. Ta naeratas. Ta aitas mu püsti ning osutas käega ühe maja suunas. Naeratasin talle vastu ning jooksin ette näidatud suunas. Astusin uksest sisse ning nägin igal pool vaid verd.
Kaks astet üles poole.
Kaks veel.
kolm astet, jättes kaks vahele.
Ning ma enam ei suutnud.
Me istusime suures rohelises aias, kõrge vaevakase all. Aias oli veel rohkelt pisikesi ümaraid lillepõlde, kus olid vaheldumisi roosipõõsad, kunstmoonid ning jasmiinid. Kõik ümberringi oli vaikne. Isegi tuult ei kuulnud.
"Aga palun noor daam!" Lausus naine ning ulatas mulle topsi. Panin oma tee sisse kolm lusikatäit suhkrut ning ühtäkki lamasin ma kõhuli postimaja kõrval. Tõusin, kuna teadsin, et pean kiirelt minema jooksma. Ma nägin oma venda.
"Oota, palun oota!" Karjusin nii kõvasti, kui jõudsin, kuid mu vend ei kuulnud mind. Ta oli oma pead ära pööramas, kui üks neist pikalõualistest sinistest haldjatest ta krabas. Vend ei saanud midagi selle vastu teha, kuna haldja puudutus pani ta needuse alla.
Ma märkasin rahvamassi, kes teed mööda kõndis.
"Aidake teda! Palun! Palun!" ma hüüdsin, kuid sellest polnud kasu. Mind ei nähtud. Mind ei kuuldud. Ma oleks olnud nagu olematu. Ma kõndisin rahvamassist läbi ning ei tundnud selle käigus vähimatki. Lihtne ilusioon.
Mul meenus, et pidin oma venna leidma. Ma hakkasin jooksma, kuid sain löögi haldjalt. Ma kukkusin maha, pilt hakkas mustaks minema, kuid ma pidin edasi jõudma. Roomasin kogu väest. Karjusin abi. Ma pidin edasi jõudma. Ma pidin teda aitama.
Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma nägin taaskord rahvamassi. Seekord tundusid inimesed reaalsemad. Nad ei olnud ühesugused mustad, näotud. Üksikud lausa naeratasid.
"PALUN! Palun! Aidake! Ma vajan abi!" Kuid keegi ei vaadanud minu poolegi. Kõik nad olid omas maailmas ning mina roomasin vaevaliselt üle tee.
Lõpuks suutsin ma tõusta ning jooksin uimase peaga komberdades selles suunas, kuhu mäletasin haldjaid lahkuvat. Jõudsin majade vahele. Vaatasin ringi.
"Palun, kas keegi avaks silmad ning aitaks mind!" Kaarjusin veel paar korda abiks ning kukkusin kokku. Ärgates vaatas mulle otsa keegi teistsugune. Ta ei olnud ühtlastes toonides, ta ei olnud hall. Ta naeratas. Ta aitas mu püsti ning osutas käega ühe maja suunas. Naeratasin talle vastu ning jooksin ette näidatud suunas. Astusin uksest sisse ning nägin igal pool vaid verd.
Kaks astet üles poole.
Kaks veel.
kolm astet, jättes kaks vahele.
Ning ma enam ei suutnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar