Ma jalutan mööda õitsevat kirsipuu alleed. Mind ümbritsevad roosad, lendlevad õied ning võrratu kevadine aroom. Ma naudin iga hetke selles pildis. Ma keerutan end oma valges, heljuvas kleidis ning kõik need laiad lõiked sellel riidel keerlevad veel omaette. Nad tekitavad koos kirsiõitega minu ümber justkui ühe maalilise mere ning see teeb minu tuju veel paremaks.
Ma vist ei saa iialgi neist võrratutest roosadest kirsiõitest üle... need on nagu moonid, aga selle asemel, et olla õrna hingega, on kirsid väga enesekindlad. Nad nagu üks hetk on... ja järgmine enam pole... samas kui moonid kestavad päevi. Moonid on umbrohi, üks hunnik väljaheidikuid, kuid kirsiõied on kõigi jaoks väga meeldivad. Nad ei häiri kedagi, kui nad õitsevad... nad just toovad rõõmu inimese südamesse... kuid moonid? Neid tõrjutakse. Neid ei panda tähelegi. Nad on nähtamatud juba enne õitsemist. Selle pärast nad eemaldataksegi teiste hulgast. Neid ei taheta.
Aga kui nad lõpuks saavad õitseda... suurtes kogustes, üksteise kõrval.... punased, roosad, lillad ja igat muud kõige õrnemat värvi.... see on imeline... nad on imelised. Nad on kõik koos, nad on üksteisele sarnased, kuid iga õis on omamoodi eriline individuaal ja just nii nad saavadki oma õrna hinge esile tuua...
Sorry, läks lappama...
Tegelikult tahtsin ma kirjutada kirjandus 3, aga kui ma jõudsin oma vaimusilmas sinna kirsialleele ja ühtäkki tundsin seda võrratut kevadehõngu, ja ma ei suutnud teha sellest enam midagi muud.
Veedan oma päevad õppimise ja harjutamise asemel oma kitarri ja suure hunniku paberite juures. Ma analüüsin The Offspringi.... ja ma ei saa aru. Millest? Ma ei saa aru endast.
No kurat mis inimene tõesti kuulab lihtsat popi ja analüüsib selle ühtlast viisi ning mõistmatuid sõnu, mis käivad vähemalt 10 aastat vanematele inimestele.... või siis mitte, sest reaalselt olen mina ju 16... aga võrreldes tänapäeva 14 aastastega.... on mul sinna jõudmiseks veel väga suur hunnik aastaid aega....
Joonistasin täna enda kõhule naerunäo :) See tuli sellest, et ma sõin 500g kondentspiima mõnglitega üksi ära :) It felt so good, but it felt so bad ja noh... päris halb on olla. Ja juba kolmandat korda üritavad inimesed minu mõistusest aru saada... ja seda isegi heal puhul, kuna nad arvavad, et ma olen musikaalselt üliandekas. Aga teate mis? MA EI TAHA OLLA MUUSIK! MA TAHAN OLLA KIRJANIK, NÄITLEJA, LAVASTAJA.... MA LIHTSALT TAHAN. Ja muusika? See on minu hobi, millega nädalas korra võib tegeleda.
Ps. Illuminaator hakkab peale pooleaastast puhkust taas tööle :) Kuigi alguses veedame ainult aega minu magamistoas enda lugusid korrigeerides, ei jäta me ka milegi uue mõtlemist... sest noh... me ei saa ju elu lõpuni mängida ainult JÜVVAL'it :D
(siin on osad lood meie repertuaarist... nojah meie ainukesed :D)
Aga palju lund ja päikest,
Mina :)
Ma vist ei saa iialgi neist võrratutest roosadest kirsiõitest üle... need on nagu moonid, aga selle asemel, et olla õrna hingega, on kirsid väga enesekindlad. Nad nagu üks hetk on... ja järgmine enam pole... samas kui moonid kestavad päevi. Moonid on umbrohi, üks hunnik väljaheidikuid, kuid kirsiõied on kõigi jaoks väga meeldivad. Nad ei häiri kedagi, kui nad õitsevad... nad just toovad rõõmu inimese südamesse... kuid moonid? Neid tõrjutakse. Neid ei panda tähelegi. Nad on nähtamatud juba enne õitsemist. Selle pärast nad eemaldataksegi teiste hulgast. Neid ei taheta.
Aga kui nad lõpuks saavad õitseda... suurtes kogustes, üksteise kõrval.... punased, roosad, lillad ja igat muud kõige õrnemat värvi.... see on imeline... nad on imelised. Nad on kõik koos, nad on üksteisele sarnased, kuid iga õis on omamoodi eriline individuaal ja just nii nad saavadki oma õrna hinge esile tuua...
Sorry, läks lappama...
Tegelikult tahtsin ma kirjutada kirjandus 3, aga kui ma jõudsin oma vaimusilmas sinna kirsialleele ja ühtäkki tundsin seda võrratut kevadehõngu, ja ma ei suutnud teha sellest enam midagi muud.
Veedan oma päevad õppimise ja harjutamise asemel oma kitarri ja suure hunniku paberite juures. Ma analüüsin The Offspringi.... ja ma ei saa aru. Millest? Ma ei saa aru endast.
No kurat mis inimene tõesti kuulab lihtsat popi ja analüüsib selle ühtlast viisi ning mõistmatuid sõnu, mis käivad vähemalt 10 aastat vanematele inimestele.... või siis mitte, sest reaalselt olen mina ju 16... aga võrreldes tänapäeva 14 aastastega.... on mul sinna jõudmiseks veel väga suur hunnik aastaid aega....
Joonistasin täna enda kõhule naerunäo :) See tuli sellest, et ma sõin 500g kondentspiima mõnglitega üksi ära :) It felt so good, but it felt so bad ja noh... päris halb on olla. Ja juba kolmandat korda üritavad inimesed minu mõistusest aru saada... ja seda isegi heal puhul, kuna nad arvavad, et ma olen musikaalselt üliandekas. Aga teate mis? MA EI TAHA OLLA MUUSIK! MA TAHAN OLLA KIRJANIK, NÄITLEJA, LAVASTAJA.... MA LIHTSALT TAHAN. Ja muusika? See on minu hobi, millega nädalas korra võib tegeleda.
Ps. Illuminaator hakkab peale pooleaastast puhkust taas tööle :) Kuigi alguses veedame ainult aega minu magamistoas enda lugusid korrigeerides, ei jäta me ka milegi uue mõtlemist... sest noh... me ei saa ju elu lõpuni mängida ainult JÜVVAL'it :D
(siin on osad lood meie repertuaarist... nojah meie ainukesed :D)
Aga palju lund ja päikest,
Mina :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar