04.21

 Ma olen päev läbi mõelnud, et kuidas seda kõike kirja panna. Muidugi tuli korduvalt mõttesse küsimus- kas mul on vaja seda teha? Jah. Ei. Ma ei tea.
 Kas ma peaksin ära mainima, kuidas ma tegelikult sain päris valus kõiki neid sõnu seedides? Kas nutta kõik oma emotsioonid siia lausetesse või lihtsalt monotoonsel toonil ekselda tähtedes? Siiski tuleb kogu elu võtta täieliku naljana, seega püüame ka jätkata traditsiooni "Eliise ei oska kirjutada selges eesti keeles" :D


 Alustame nädala algusest.

 Mul oli tšelloga ettemäng :D Loo esinemiseks olin saanud u. 2 nädalat enne esinemist ja no ma ei viitsinud harjutada :D
 Harjutasime enne kontserdit- kõik läks metsa :D Poole loo pealt katkestasin "Kas saaks tempot kiirendada?" Ja siis me mängisime kiiresti, aga mitte nii kiiresti, kui laval :D
 Esimene rida võis vist vabalt kuulda minu loo ajal sosistamist "Shit, shit, shit, fuck, aeglasemalt plz, shit". Aga ei kurda, vähemalt sain ise laval toredasti naerda, kuigi õpsid seda ei pooldanud :D


 Jörgmisel päeval oli kevadkontsert. Enne seda käisin ma preili Heboga jalutamas, mille käigus jäin ühte imelist mootorratast jõllitama ning selle juhile vist minu käitumine ei istunud. Igaljuhul edasi sõites vaatas ta mind õela pilguga, kuigi ma tegelikult tema nägu ei näinud läbi musta kiivri :D Ja muidugi suutsin ma mingi hetk oma hääle ära kaotada ning ma pm. nutsin ja siis ma karjusin Liisile kõigest oma telefonis ja nutsin veel natuke. :D Tegelikult ma vist ikka ei nutnud, aga kes see ikka mäletab nii palju aega tagasi? :D
 Siis millalgi oli kontsert, kus mu pisikesed ansamblikaaslased (keskmine vanus 11,5+ mina) pommitasid mind küsimustega nagu näiteks kas ma tahan abielluda mustas kleidis ja kas ma abielluksin pigem loomaga, kui mehega (ja mingi hetk naisega ka). Lõpuks lubas üks neist uurida välja minu tõelise perekonnanime ning panna Fb'sse kuulutuse "Eliise otsib meest".
 Aa jaa tegelikult oli põhiteema ju kontsert, kus hakati mängima enne, kui ma jõudsin istuda. See tähendab, et tšellod jäid 3 takti maha. Still Show must go on! Ja show meil tõesti oli :D

 KOLMAPÄÄÄEEEEVVVVVVVV

Ehk matk,
 kuhu mul ei lubatud seelikuga minna.
 Masendav.


 Samas oli see supertore. Nagu wow me käisime metsavendade radadel ja keset matka karjus keegi klassikaaslastest, et sisseastumiskatsete tulemused on üleval. Ja pm. kogu meie klass sai sisse. Sisse ei saanud vaid need, kes ei proovinudki. minu elu teine hästiminek. Kuigi ma ei taha siia jääda. Ei.
 Iiiiigaljuuuhul mina imetlesin kogu oma tee ülaseid ja sinililli ja siis oli seal üks konn. Ta oli nii nunnu ja tal olid nii lahedad silmad like wow. Aga siis sai matk läbi. Kurb oli. Muidugi kommenteeriti ka minu juuksestiili....

Aga no ups. Liiga looduslik vist :D

 Muidugi sai tehtud hunnik selfiesid ja nz pilte. Kusjuures kallis Kick Ass, ma loodan, et Sa vabandad :D

 Imelikud/imelised

 Hapukoor, tomat ja kapsas [loe: armunud]

 Teie

 Ei ole midagi paremat, kui kõrremahl <3

Lilled

 Neljapäeval oli üks väga tore arenguvestlus, kus me emmega naersime oma sisenalju sel ajal, kui mu Austatud Klassijuhataja vaatas meid etteheitva pilguga. Oli tore.


 Reede hommik algas sellega, et ma küsisin Robi käest, et miks ta koolis ei ole. Ühesõnaga ootasime me transporti Viljandisse. Viljandi oli tavaline.

 See on ainuke pilt Viljandist, mis näitab täieliku otsekohesusega, et kõik on muutunud. Kolm inimest, kes olid väga kokkukasvanud lahutas lõpuks suur vahemaa sootuks ning me nautisime lihtsalt koosolekut.
 Oma krampis käte ja kehva tervise juures oli see isegi kohati tore.




 Ma isegi ei oska midagi rohkemat enam öelda. Ainuke asi, mida ma kogu oma elu olen õppinud on see, et ma pean vähem püüdma.... ja minu suurim viga on vist see, et ma püüan liiga palju. Aga samas on kõik siiski nii tore, eriti veel, kui müüakse musti võõrasemasid ja päike paistab <3


 Ps. Valge värv on liiga sünge ja depressiivne.