Ta haarab X'i juustest ja ei ole nõus laskma lahti neist enne, kui iga viimnegi karv on juurtega välja tõmmatud.
 Teda ei heiduta ükski löök,  ükskõik,  kui tugev see ka poleks, mis vastu tema käsi vaikse matsatusena lämbub.
 Ta nagu imeks X'i hinge endasse, jättes järgi vaid ühe kesta, mis hoiab oma pilku sihikindlalt kusagil kaugustes.
 Ja keegi ei näe, ega kuule muud, kui oivalist meloodiat kajamas üle kogu ruumi.






 Olen üpriski ametlikul valmis vastu astuma igasugusele terrorile, mida pakub kahes gümnaasiumis õppimine, kuna lõpuks olen ma sunnitud kaasa minema kõigega, mida ma enda soovideks olen kujundanud ning kõigega, mis jääb minu tahtejõust pisut eemale.



Kusjuures raa atud on ühed toredad asjad. Ma olen terve päev täna ringi käinud, raamat käes ja hädaldanud, kui halb tõlge saab ühel inglise keelest eesti keelde tõlgitud raamatul olla.
 Lõpetasin ma selle jandi siiski pisarsili oma kott-toolis, mõeldes, et miks see raamat pidi nii võrratu sisuga olema ja nii kiiresti lõppema.  Muidugi probleem oli selles, et ma olen selle raamatu "järgi" tehtud filmi varem näinud (Just seetõttu võisidki inimesed mind täna raamatukogu lähiümbruskonnas naeratades ringi keksimas näha) ning sündmustik ei läinud üldse omavahel kokku.... ja sinna juurde lisada veel jätkuvalt kehv tõlge, mille üle ma arvatavasti nurisen kogu järgneva igaviku (loe: järgmise raamatu lõpuni) ssiis oli see raamat lausa imeline :3.



 Ja ma reaalselt jõudsingi oma blogis selleni,  egt ma räägin raamatutest.... sorry, minu tegevused piirduvad Võru ja Tartu vahel tiirlemise ja no igasuguste nõmedate teismeliste raamatute lugemisega.... oh, ei,  ma juba tunnistan seda iseendale....



 Saite palju informatsiooni ja minu võrratu telefoni automaatasi, mis vahetab minu kirjutatud sõnu ümber, soovib lõpetada postitust ühe nimega, mis nagu raamtu pealkirigi, jääb siinkohal mainimata