Šokolaad

 Jah, vaheaeg oli tore. Üksik, kuid tore.

 Mul on kombeks viimasel ajal nädalavahetused 'vabaks võtta' ja jalutamas käia (:


Siin ma siis nüüd olengi:

 Hommikud on täiega minu teema just nimelt sellise ilu tõttu...

Jah... Kena :3

Vaikusse, valgusse, puhtusse, TARTUSSE

 Seistes... lihtsalt seistes. Tundes...

 Tuul, sügis, rahutus...

 Värvid, lõhnad....

 Seista suure tee ääres, liiklusummikute kõrval, kui kollased, punased, rohelised, pruunid lehed igal pool ümberringi lendlevad. Tunda seda lõhna, mis sügis tekitab, seda rahu.... Lihtsalt seista ja tunda end, kui üks nendest lehtedest. Tunda, et olen iga hetk valmis lendlema selle tuule käes, nagu iga teine leht minu ümber. Värvilisena. Erilisena. Õhulisena. Viimasena... lihtsalt lennelda kaugemal ja kaugemale, kuni enam kodu ei paista.


 Miskipärast ma ei kahetse oma otsuseid. Ma ei tunne, et ma oleksin midagi valesti teinud. Kõik tundub nii õige, nii perfektne. Pakun, et keegi ei mõista, kuidas koolis, sellisel ajal saab kõik kõige paremini tunduda, aga ma pole iial oma eluga nõnda rahul olnud.

 Mul on tunne, nagu mul oleks lootust elus kaugemale jõuda. Mul puuduvad sihid, aga ma tunnen, et ma jõuan kaugemale, kui mu eesmärk on.

 Kõik lihtsalt on paigas. Oma õiges paigas.




 Räägiksin ka pisut oma plaanidest laiemalt.
 Nagu nii mõnedki teavad, siis alustasin seda õppeaastat kahes koolis. Üks neist jäi aga pooleli, kuna mul lihtsalt tekkis soov tegeleda muusikaga intensiivsemalt.
 Siin ma nüüd olen, noodistan rockmuusikat, komposeerin ja koostan plaani korraldada grupp inimesi, kes selle noodi mulle maha laulavad. Kui keegi soovib abi/soovitusi/kurjustavaid sõnumeid minuga jagada, siis olen igal pool olemas (:
 Muidugi tegelen ka edasi oma muusikaga. You know, them popsongs, that have no meanings. Kõik laabub võrratult :3

 Et jah, elu on ilus. NAUTIGE SEDA! NAUTIGE LOODUST! NAUTIGE VÄRVE! Varsti neid enam ei ole ;)


Palju paisid,
 Ossu

Elu Tartus

 TARTUUUU!!!


http://valgedvarjud.blogspot.com/?zx=52a5fd97cef06d5


Sealt saab lugeda minu elu Tartus algust.

Olen siin juba üle kuu aja kõvasti ringi tõmmelnud. Hommikust õhtuni jooksen, õpin, õpin, õpin, õpin ja lasen kõik üle.... ja siis õpin edasi.

 HEEIII!!! MIS MINuST SAANUD ON?!?!?!

Aaa.. jaa... mul läheb koolis lõpuks hästi. See on võimas, kuidas Kreutzu lõpetasin napilt ära ja nüüd olen 4-5 õpilane ilma pingutamata. Mõelge, mis minust saaks veel siis, kui ma lõpuks pingutama hakkaksin?
 Aga ei. Aega pole pingutamiseks.

AEG ON MINU SUURIM VAENLANE.

Kõik on nii peapeale pööratud. Kõik see, kes ma olin, seda enam pole. Ainuke asi, mida minus veel samastada on võimalik, ilma pisidetailidesse laskumata on see, et ma tegelen muusikaga, aga ma jätkuvalt vihkan seda.



 YOLO



SWÄÄG



JUSTIN BIEEEBEEER



Mul on nutellat.




Kusjuures ma olen hetkel haige. See andis mulle jubehea võimaluse enda stalkimiseks. Ehk vaatasin kogu oma twitteri pildialbumi läbi.

 Kas te veel mäletate aastat 2012? Seda, missugune ma siis välja nägin? Ma täiesti mõistan, kui te ei taha seda mäletada. Mina ka ei taha.

Aga samas võrdlushetk:

 2012 (kõige ilusam pilt vist :D)

nüüd random instaselfi...

IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIGAAAALJUUUUUUUUUUHUUUUUL.... Ma isegi ei tea xD

TUPSUAIDAAAAAAAAAAAA