Teate, ma peaksin praegu õppima, kuna mul on homme kontrolltöö, 2 tunnikontrolli ja homseks on vaja veel teha eesti keeles... hmmm... ma ütleks selle kohta essee.
Ei, tegelikult, ausõna, mul pole midagi õppimise vastu. Mul on üsna suva, et meil homme nii palju töid on, kuna 1 neist on tõesti abimaterjalidega ja teised saab vabalt ära teha, kui tunnis kuulata.
Siiski selle asemel, et neid töid teha (jah, tegelikult olen ma juba tunde vaeva näinud selle eesti keelega) arutan ma oma viimasel ajal väga tavalist mõtet- Miks noored enam vabatahtlikult koolis ei taha käia.
Ma tean, et ma olen imelik, kuna mul puudub tegelikult igasugune otsene motivatsioon õppimiseks arvestades seda, et ülikooli mineja ma kindlasti pole, mind tegelikult absoluudselt ei koti, kas ma saan 3- või 5+ 'i, kuna tean, et asi on minus. Ma lihtsalt pole inimene, kes suudaks istuda tunde ja korrata kõike seda, mida talle just räägiti ja õppida pähe asju, millest ma mitte midagi aru ei saa. Ma vastan töödes küsimustele, mille vastus mulle jäi meelde, kuna ma tegin selle tähenduse endale selgeks ja kui ma ei saanud sellest vastusest aru, siis sorry. Aga see selleks.
Kuna ma olen väga sotsiaalmeedia inimene, siis mulle satub iga päev uudistevoogu hunnik inimesi, kes toovad välja igasuguseid põhjuseid, miks nad tegelikult ei peaks olema gümnaasiumis (või halvemal juhul ülikoolis). Põhikooli omadest on mul tõsiselt suva, kuna see ei olnud nende otsustada ja vingujad on üldjuhul siiski selles kõige raskemas puberteedieas, mil lihtsalt kõik vihkab neid ja see paneb neid kõike vihkama.
Mõtlesin, vaatasin neid põhjuseid, ise olles vaid mõne haruldasega nõus ja mõtlesin edasi, et mis siis ikkagi paneb kõiki nii väga tegelikult kooli vihkama.
Koolisüsteem. Nii väga, kui te seda peale püüate suruda, siis see koolisüsteem ei ole tegelikult halb. See on kohandatud tänapäeval just sellele, et kõik oleks lihtsam. Iseasi on see, kas õpetajad JA ÕPILASED ise sellest kinni peavad. Lisaks kinnipidamisele on kõikidel gümnasistidel TEGELIKULT olnud võimalik ise valida, mis süsteemi nad soovivad (minu andmete järgi on Tartu koolides vähemalt 2 erinevat süsteemi- vanamoeline, kursused ja kt jooksevad ja arvestustega ja vb veel midagi). Asi on lihtsalt olnud tihtipeale inimeste julguses enda eest välja astuda. Muidugi ma ei ütle, et kõik oleksid nüüd pidanud ütlema ei oma vanemate soovidele ja jooksma igale poole ilma laiali, aga siiski, kui Sul on tõsine vajadus õppida mingi muu süsteemi läbi, siis Sul on see võimalik. Kui kellelgi on selle kohta vastuväiteid, siis mul ei ole enda eest seismiseks mitte ühtegi rohkemat sõna, seega tulistage aga (:
Sitad hinded. Okei. Jah, ma ausõna mõistan, et tihtipeale ei olegi võimalik neljadele-viitele õppida, kuna... nojah. Tean seda omast käest. Nüüd võtangi näiteks enda, kes ma lõpetasin põhikooli vaevu ära ja nüüd näen vaieva, et võimalikult viieline olla (ok, ma tegelikult ei näe vaeva, see lihtsalt tuleb). Olen pannud kirja erinevusi oma õppetöös võrreldes eelmiste aastatega.
Ei, tegelikult, ausõna, mul pole midagi õppimise vastu. Mul on üsna suva, et meil homme nii palju töid on, kuna 1 neist on tõesti abimaterjalidega ja teised saab vabalt ära teha, kui tunnis kuulata.
Siiski selle asemel, et neid töid teha (jah, tegelikult olen ma juba tunde vaeva näinud selle eesti keelega) arutan ma oma viimasel ajal väga tavalist mõtet- Miks noored enam vabatahtlikult koolis ei taha käia.
Ma tean, et ma olen imelik, kuna mul puudub tegelikult igasugune otsene motivatsioon õppimiseks arvestades seda, et ülikooli mineja ma kindlasti pole, mind tegelikult absoluudselt ei koti, kas ma saan 3- või 5+ 'i, kuna tean, et asi on minus. Ma lihtsalt pole inimene, kes suudaks istuda tunde ja korrata kõike seda, mida talle just räägiti ja õppida pähe asju, millest ma mitte midagi aru ei saa. Ma vastan töödes küsimustele, mille vastus mulle jäi meelde, kuna ma tegin selle tähenduse endale selgeks ja kui ma ei saanud sellest vastusest aru, siis sorry. Aga see selleks.
Kuna ma olen väga sotsiaalmeedia inimene, siis mulle satub iga päev uudistevoogu hunnik inimesi, kes toovad välja igasuguseid põhjuseid, miks nad tegelikult ei peaks olema gümnaasiumis (või halvemal juhul ülikoolis). Põhikooli omadest on mul tõsiselt suva, kuna see ei olnud nende otsustada ja vingujad on üldjuhul siiski selles kõige raskemas puberteedieas, mil lihtsalt kõik vihkab neid ja see paneb neid kõike vihkama.
Mõtlesin, vaatasin neid põhjuseid, ise olles vaid mõne haruldasega nõus ja mõtlesin edasi, et mis siis ikkagi paneb kõiki nii väga tegelikult kooli vihkama.
Koolisüsteem. Nii väga, kui te seda peale püüate suruda, siis see koolisüsteem ei ole tegelikult halb. See on kohandatud tänapäeval just sellele, et kõik oleks lihtsam. Iseasi on see, kas õpetajad JA ÕPILASED ise sellest kinni peavad. Lisaks kinnipidamisele on kõikidel gümnasistidel TEGELIKULT olnud võimalik ise valida, mis süsteemi nad soovivad (minu andmete järgi on Tartu koolides vähemalt 2 erinevat süsteemi- vanamoeline, kursused ja kt jooksevad ja arvestustega ja vb veel midagi). Asi on lihtsalt olnud tihtipeale inimeste julguses enda eest välja astuda. Muidugi ma ei ütle, et kõik oleksid nüüd pidanud ütlema ei oma vanemate soovidele ja jooksma igale poole ilma laiali, aga siiski, kui Sul on tõsine vajadus õppida mingi muu süsteemi läbi, siis Sul on see võimalik. Kui kellelgi on selle kohta vastuväiteid, siis mul ei ole enda eest seismiseks mitte ühtegi rohkemat sõna, seega tulistage aga (:
Sitad hinded. Okei. Jah, ma ausõna mõistan, et tihtipeale ei olegi võimalik neljadele-viitele õppida, kuna... nojah. Tean seda omast käest. Nüüd võtangi näiteks enda, kes ma lõpetasin põhikooli vaevu ära ja nüüd näen vaieva, et võimalikult viieline olla (ok, ma tegelikult ei näe vaeva, see lihtsalt tuleb). Olen pannud kirja erinevusi oma õppetöös võrreldes eelmiste aastatega.
- Kreutzwaldis õppides puudus mul igasugune motivatsioon, kuna mulle kogu aeg öeldi, et ma ei jõuagi kusagile, kuna ma olen loll.
- Mind koheldi 9. klassi lõpuni kui kedagi, kes ei tule endaga toime ja on ainult pahanduste peal väljas lihtsalt, kuna mu esimene klass möödus pisut riiakalt. Ükskõik, et kool oli suur ja põhikooli lõpus oli mul ainult 1 õpetaja, kes oli esimesest klassist saati olnud.
- Kõik klassikaaslased olid paremad (Siinkohal on sõna 'kõik' võetud liialdusega). Kõiki saadeti automaatselt igale poole võistlustele ja esinemistele ja kiideti taevani vahetevahel mitte millegi eest (ei kommenteeri) jättes need, kes- taaskord minevikku suundudes- esimestes klassides juba ei säranud.
- Ma ei tahtnud koolis käia. Ma ärkasin hommikuti üles mõttega "Jälle see nõme kool. Jälle see nõme klass. Jälle need nõmedad õpsid. Jälle see nõme vene keel (või 'juba homme on see nõme vene keel')" mis ju tegelikult viib motivatsiooni sajaga alla :D
Ja nüüd ma vaatan ennast...
- Mind saadeti matemaatika olümpiaadivärgile.
- Mind saadeti inglise keele olümpiaadivärgile.
- Mulle pakuti võimalus esineda enda kirjutatud lauludega.
- Kool ssuhtub minusse hästi, kuna nad otseselt ei tea minu minevikku. Okei mata õps on kursis mu eelmise kooli mata hinnetega, aga see on ka ainuke õpside poolt teadmisega.
- Ma püüan õpetajatega läbi saada ja see aitab kaasa.
- Ma võtan end tunnis kokku ja ükskõik kui igav ja vastuolune tund minu jaoks käib, ma sisendan end tunnitöösse.
- ma ei võta õppimist, kui kohustust, vaid kui tahet end ?paremini tunda?
Okei. Üks asi, millega ma olen päri- on alati õpetajad, kellega lihtsalt ei saa läbi. Tee mis tahad, Sa lihtsalt ei meeldi neile ja laku oma kätt, kui tahad midagi püüda.
Oeh, tõesti ajab närvi see, kuidas ma näen palju vaeva ja keskendun ja siis õpetaja lihtsalt pahandab minuga, kuna 'ma ei osale tunnis ja mu kodused tööd on liiga lohakad ja olematud kogu aeg'. No palun, nõua siis vähem vms.
Nojah, minu mõtted said nüüd avalikult mõeldud ja ma just saatsin kogu selle eesti keele sinna tumedamasse paika ja püüan rõõmsalt hakkama saada ülejäänud kooliga :P
Palju optimismi, jõudu ja tahet,
Ossu :3
