Kõik on olnud nagu unenäos
Ma jalutan üksinda koju. Ma olen rõõmus, segaduses ja hirmunud samaaegselt. Ma ei tea, mis toimub. Kõik on liiga ilus ja hea, et tõsi olla.
Koju jõudes istusin oma kott- toolile maha ja lihtsalt naeratasin. Nagu oleks mingisugune maagia käinud üle minu näo ja suunurgad igaveseks üles kleepinud. Ma olin unustanud kurbuse, masenduse, pisarad, stressi, maailma. Minu elu oli nüüd muutunud vist unenäoks. Vähemalt nii ma hetkel arvasin.
Mõne hetke pärast helistas mulle aga Kristel. Ta kutsus mind jooksma. No loomulikult ma läksin, lihtsalt et oma rõõmu temaga jagada.
Kiirelt riided selga ja välja- meie kohtumispaika. Me otsustasime, et kõnnime kuni Jalgratta teeni. Kahjuks oli meie jutt aga liiga huvitav. Rääkisin Kristelile oma jalutuskäigust, kuidas ma kohtusin selle isikuga ja kuidas ta andis mulle lennupiletid. Kohe peale seda kohtusin ma ühe teise poisiga. See oli jube, nagu alati.
Nimelt kohtun ma selle poisiga põhimõtteliselt iga nurga peal. See ei ole hea. See ei ole armas. Eriti jubedaks muudab selle see, et iga kord, kui me kohtume, vaatame me üksteisele silma ja ta hakkab naerma. Ma kardan, et ta naerab minu soengu üle, kuna viimasel ajal on see väga sassis.
Seegi kord ta vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles: "Tere Eliise!". Kuidas ta mu nime teab? Ma tean, et olen temaga varem ühe korra rääkinud pluss tema neti asju kommenteerinud, aga kahtlane oli see, et peale sellist pikka aega tunneb ta mu lihtsalt tänavapeal ära. Ei see võib olla isegi normaalne, aga tänane päev lihtsalt keelab normaalsust.
Poiss palub meiega koos jalutada. Kristel ütleb kohe selle peale kõvasti "JAH" ja mina lihtsalt naeran. Ma naeran lihtsalt, kuna kõik tundub nii absurdne...
Ma jalutan üksinda koju. Ma olen rõõmus, segaduses ja hirmunud samaaegselt. Ma ei tea, mis toimub. Kõik on liiga ilus ja hea, et tõsi olla.
Koju jõudes istusin oma kott- toolile maha ja lihtsalt naeratasin. Nagu oleks mingisugune maagia käinud üle minu näo ja suunurgad igaveseks üles kleepinud. Ma olin unustanud kurbuse, masenduse, pisarad, stressi, maailma. Minu elu oli nüüd muutunud vist unenäoks. Vähemalt nii ma hetkel arvasin.
Mõne hetke pärast helistas mulle aga Kristel. Ta kutsus mind jooksma. No loomulikult ma läksin, lihtsalt et oma rõõmu temaga jagada.
Kiirelt riided selga ja välja- meie kohtumispaika. Me otsustasime, et kõnnime kuni Jalgratta teeni. Kahjuks oli meie jutt aga liiga huvitav. Rääkisin Kristelile oma jalutuskäigust, kuidas ma kohtusin selle isikuga ja kuidas ta andis mulle lennupiletid. Kohe peale seda kohtusin ma ühe teise poisiga. See oli jube, nagu alati.
Nimelt kohtun ma selle poisiga põhimõtteliselt iga nurga peal. See ei ole hea. See ei ole armas. Eriti jubedaks muudab selle see, et iga kord, kui me kohtume, vaatame me üksteisele silma ja ta hakkab naerma. Ma kardan, et ta naerab minu soengu üle, kuna viimasel ajal on see väga sassis.
Seegi kord ta vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles: "Tere Eliise!". Kuidas ta mu nime teab? Ma tean, et olen temaga varem ühe korra rääkinud pluss tema neti asju kommenteerinud, aga kahtlane oli see, et peale sellist pikka aega tunneb ta mu lihtsalt tänavapeal ära. Ei see võib olla isegi normaalne, aga tänane päev lihtsalt keelab normaalsust.
Poiss palub meiega koos jalutada. Kristel ütleb kohe selle peale kõvasti "JAH" ja mina lihtsalt naeran. Ma naeran lihtsalt, kuna kõik tundub nii absurdne...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar