laupäev, 15. september 2012

#5

 Lollide maalt leidsin te üksikule saarele ja natukese aja pärast kohtusin oma  ammuse unistusega

 Meie jututeema oli osati naljakas ja teisalt hirmutav. Me vestlesime niimoodi üle kolme tunni. Siis ta kutsus mind sööma. Muidugi pole härra Võru linnaga väga kursis, aga sellegipoolest suutis ta leida just selle kõige parema.
 Me väga ei söönudki- ainult rääkisime. Äkitselt ta aga tõusis püsti, jalutas minu juurde ja ulatas mulle lennupileti. Pileti Suurriiki. Pileti sinna, kuhu tahaksid paljud minna. Pileti minu  unistuste maale. Ta kutsus mind sinna õppima, koos endaga. Ma olin ülimalt õnnelik... aga samas meenus mulle minu unenägu. See päev ei saa ju olla reaalne. Kõik on liiga hea, et tõsi olla. Ma vist pole veel ärganud korralikult. Kõik on liiga absurdne ja ebaloomulik. Nagu Déjà vu minu unenäost...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar