Oleme siis jõudnud üksikul saarelgi ära käidud....
Saabusin oma igakordsesse sihtpunkti- randa kiiktoolile. See on minu arvates kõige rahulikum paik siin linnas. Suudan siin alati keskenduda oma muredele ja mõelda huvitavaid mõtteid. Sellel toolil on mõnus istuda ja vaadata järve.
Istun siis ja mõtlen oma unenäost- üritan kõike meenutada ja äkitselt istub minu kõrvale keegi. Ma ei taha vaadata, kes see on, kuna alati juhtub minu kõrvale istuma kas mingi vana väärastunud/ purjus mees või mingi loll kambapealik, kellele meeldib minusuguste üle nalja teha.
Ta hakkab minuga rääkima. Hmmm.... see on poisi hääl... tundub kuidagi tuttav. Järelikult mingi lollakas jälle. Keeran pea maha. Jalanõud ja püksid on võru poisi kohta kuidagi väga.... väga stiilsed. Mul tekib juba väike uudishimu ja ma vaatan talle otsa.
See oli nüüd küll üllatav. Minu otsa vaatab maailma kõige ilusam nägu. Tal on võrratult pruunikas rohelised silmad, ülimalt sobiliku tooniga näonahk, mida katavad õrnad tedretähnid. Tema juuksed on pruunid ja täpselt õigesti langenud. need lihtsalt katavad õigeid kohti ja on nii ilusti lõigatud. Muidugi tema huuled. Mulle need ei meeldi. Ma isegi ei tea miks, aga mulle ei meeldi sellised huuled.
See isik on olnud minu unistus meie esimesest kohtumisest, aga ma lihtsalt üldiselt üritan eirata selliseid tundeid. Üldiselt seda lihtsalt kuna mitte keegi mitte kunagi ei armasta mind tagasi, aga samas miks üldse muretseda, kui kahtlen selles, et ma kedagi üldse armastada suudaksin.
Me räägime temaga. Me räägime maast ja ilmast. Me räägime muusikast ja sõpradest. Me räägime kuumast ja külmast. Me räägime veest ja tulest ja lõppude lõpuks räägime me vihast ja armastusest...
Saabusin oma igakordsesse sihtpunkti- randa kiiktoolile. See on minu arvates kõige rahulikum paik siin linnas. Suudan siin alati keskenduda oma muredele ja mõelda huvitavaid mõtteid. Sellel toolil on mõnus istuda ja vaadata järve.
Istun siis ja mõtlen oma unenäost- üritan kõike meenutada ja äkitselt istub minu kõrvale keegi. Ma ei taha vaadata, kes see on, kuna alati juhtub minu kõrvale istuma kas mingi vana väärastunud/ purjus mees või mingi loll kambapealik, kellele meeldib minusuguste üle nalja teha.
Ta hakkab minuga rääkima. Hmmm.... see on poisi hääl... tundub kuidagi tuttav. Järelikult mingi lollakas jälle. Keeran pea maha. Jalanõud ja püksid on võru poisi kohta kuidagi väga.... väga stiilsed. Mul tekib juba väike uudishimu ja ma vaatan talle otsa.
See oli nüüd küll üllatav. Minu otsa vaatab maailma kõige ilusam nägu. Tal on võrratult pruunikas rohelised silmad, ülimalt sobiliku tooniga näonahk, mida katavad õrnad tedretähnid. Tema juuksed on pruunid ja täpselt õigesti langenud. need lihtsalt katavad õigeid kohti ja on nii ilusti lõigatud. Muidugi tema huuled. Mulle need ei meeldi. Ma isegi ei tea miks, aga mulle ei meeldi sellised huuled.
See isik on olnud minu unistus meie esimesest kohtumisest, aga ma lihtsalt üldiselt üritan eirata selliseid tundeid. Üldiselt seda lihtsalt kuna mitte keegi mitte kunagi ei armasta mind tagasi, aga samas miks üldse muretseda, kui kahtlen selles, et ma kedagi üldse armastada suudaksin.
Me räägime temaga. Me räägime maast ja ilmast. Me räägime muusikast ja sõpradest. Me räägime kuumast ja külmast. Me räägime veest ja tulest ja lõppude lõpuks räägime me vihast ja armastusest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar