Minu prints valgel hobusel

 Heh... ma olen lihtsalt üks tavaline ühiskonna poolt eemale tõugatud teismeline, kelle tähtsus aspektiks on hoopiski muud asjad, kui meik ja poisid. Ma olen omamoodi vaba ja tahte jõuline. Mulle meeldivad asjad, mis nõuavad ridade vahelt lugemist... kuigi ma sellega hakkama ei saa. Ma olen sarkastiline kogu vääraka suhtes ning ma tunnen end vabana naeratades ning nautides kogu seda ilu, mis mind tegelikult ümbritseb ning mida teised tihti ei oska märgatagi.
 Taaskord oli käes igav koolipäev täis töid ja jaburust. Ma ärkasin ikka, nagu tavaliselt rõõmsalt ning töö tuhinas. Kaks sekundit hiljem see kadus. Veetsin pool tundi enda valmis panekuks ning tõttasin klapid peas kooli poole.
 Möödus tund...
 Möödus kaks....
 Kolm....
 Neli....
Viis....
 Kuus....
Seitse...
 Ning ma liikusin alla garderoobide poole. Riietudes astus minu kõrvale mingi vanem kutt, keda ma pole iial varem näinud, kuid kes tundus mulle vägagi tuttav. Ta ei lausunud sõnagi. Lihtsalt seisis seal ning vaatas paremale. Ma sain valmis ning vaatasin talle otsa. Tema tegi seda sama, naeratas ning pööras ära.
 "Head aega?" Laususin ning lahkusin oma ülejäänud päeva tegevuste juurde. Ma tegelen muusikaga- asjaga, mis on sellises ajastus väga alla käinud tegevus. Tihti tänaval liikudes, mingi  instrument kaasas võin kuulda, kuidas mulle hüütakse:
 "Hei luuser-muusik" või "Muusik... iuuu". Samas pole mul sellest midagi, kuna ma olen sellega leppinud ning mulle on kõik muusikaga seonduv vägagi südame lähedane.

 Astusin sisse klaasustega majja. Tavapärane keskkond, kuid taaskord istus suure oranži laua taga inimene, keda ma oleksin nagu varem kohanud, kuid ta polnud mulle tuttav. Ta vaatas mind ning nähes, et mina tema poole oma pilgu olin pööranud, naeratas mulle. See naeratus tundus liigagi tuttav.
 Ma riietusin end lahti ning viskasin enese laua taha pehmele toolile. Poiss ikka veel vaatas mind... Ta oli pruunipäine ning rohekas pruunide silmadega. Tõmmu nahatoon tegi ta eriti ilusaks ning see naeratus polnud midagi muud, kui lihtsalt üks perfektsuse joontest.
 "Seda et tere!" Ta ütleb arglikult minu vastu istudes.
 "Tere jah!" Vastan ning naeratan, nagu mul ikka kombeks on.
 "Mulle on antud siin ilmal üks ülesanne..." Ta lausub ning jääb kui mõtlema.
 "Ja mis see on?" Küsin.
 "Olla Sinu prints valgel hobusel..." Ta lausub ning hakkab kotist midagi otsima....