Tänane päev oli VÕIMAS!
Hommikul äratus kell 3, sest no milleks magada, kui saab endale kreppe teha :D
Hommikuks ei saanudki praemuna, vaid omletti :(
Igaljuhul läksime 9:30 Tartu poole minema ning kell 11 istusime bussis (jäätee, geisha ja pähklimaiusega).
Bussisõit oli supertore. Ma mängisin mingit mehhaanikute mängu, kus ma vihastasin valju häälega kõigi nende olevuste peale, kuna nad lihtsalt randomilt kadusid ära :D
Tallinnas on nii külm.
Sõitsime trammiga vanalinna ning seal edasi otsisime nukuteatri sissepääsu....
KÕIK OLID NII TOREDAD TEENINDAJAD SEAL :3
Üleüldse olid seal toredad inimesed.
Ajagraafik oli nihkes, mis tõttu sain seal ikka tõsiselt oodata. Arvestades minu unetust ning loomuliku aktiivsust, hüplesin ma seal ringi ja oli tore. Kõik teised olid omaette tasakesi närvis ja mina naersin. Kusjuures oli mul seal uksetaga ka tuttavaid, kes istusid teises ruumi otsas ning naeratasid mulle (: ma naeratasin vastu. (:
Mingi hetk tuli meile teade, et ringvaade tuleb külla. Nad filmisid just meie satsi, seega kui veab, on teleekraanil võimalik näha minu imelist keelt. Sellest aga järgneva taandrea taga.
Meid lasti viiekesi sisse (nagu ikka) ja kästi kohe lavale astuda. No läksin siis julgelt komistades kõige ees ning seisin. "Nüüd ma panen tööle teile ühe šoti loo ning teie peate selle järgi tantsima, nagu te oleksite peol. Sellele järgneb üks etüüd, mille käigus tuleb teil käituda nagu printsessid ning ringis käia. Kui jõuate lava ette, peate meile ühe kraatsilise kummarduse tegema."
Šoti peo ajal tantsis austatud Eliise Ungari tantsu hoogsat osa ning tundis endast nii palju lõbu, kui üldse võimalik.
Ma olin väga graatsiline printsess. Suutsin kõndida nagu üks õige neiu, kuid kui tuli kummarduse koht, lükkasin ma oma ühe jala teise taha ning nägin kuidas mu jalg värises. See ajas julmalt naerma ning minu eneseteostus ajas ühe kohtuniku samuti naerma. Ma muidugi arvasin, et see oli kaameramees, kuid kui ma hiljem lavale astusin, et esitada oma võrratu luule, küsis kohe see proffessionaalnäitleja, et mis mknd selle kummarduse ajal nii naerma ajas. Täpselt täht tähelt: "haha. Ma nägin, kuidas mu jalg värises ning see ajas julmalt naerma" luuletus ära esitatud, kästi mul üht lauset lugeda ning see peast esitada. Lause oli väga mitte pähe jääv. Seega läksin ette ning ütlesin täiesti suvalises järjekorras need sõnad. See ebaõnnestus totaalselt. Aga pole hullu. Mul lubati veel proovida ning kui jätkuvalt välja ei tulnud, ütles lavastaja lihtsalt: "ütle: MA PEAN SELLELT KUNINGANNALT HALASTUST PALUMA! ning jaluta lavalt minema!" Tegin nagu kästud.
Tegelikult esinesid teised ka väga hästi. Mul oli nii lõbus seal. Ma naeratasin terve tee tagasi.
Mul on miskipärast tunne, et ma ei sobi sellesse rolli, kuna ma olen lihtsalt liiga mina. Liiga üliaktiivne :D
Aga jah mul läks hästi. Tänan Liisi ja proua Linnamäed, kes mulle pöialt avalikult hoidsid. See oli suureks abiks (: