Kirjandus 5

Täna hoopis üks tähtsusetu, mõttetu, sõnatu luuletus, mille iseloom on kohati joobes.

Jäiselt aknaklaasilt on uhutud lilled
Just need külm enda kurbusega sinna manas.
On lendlemas õhus, läbi valguse nire
Lilled, mis öösse jälje üksikult, kurvalt jätmas.

On lumi, on jää, on kõle külmus,
Mis hingegi külmaks jätta ei saa.
Vaid valguse varjus, kus ta peegeldub ilus
Mis igavest õnne on otsimas maas.

Sajab kurbust ja tormi on ootamas hing,
Mis üksluiselt pimedusse vaatama jäi
Sel öösel, mil pisaraid langeb kui lund
Kuna üksindus painamas seda hinge näib.

Ei vaja ta sõpru, ei vaja ta meest
Vaid ühte, kes pereks ta endale kutsub
Üks õnnest joobunud, teistest ees
Keda enneaegselt ähvardamas poleks surm.

Üks koputus uksel, kerge kellade helin
Ja hing tõttab omakseid vastu võtma.
Ta siseneb väravast, valgetest õitest
Ja lamab seal pilvel, hakkab rõõmust nutma.

Edasi saab lugeda siit: http://valgedvarjud.blogspot.com/2014/02/ma-vabandan-mitte-nii-avalikult-koigi.html?m=1&zx=d2f195b0b565e6