:)

 Elu on ju ikkagi väga ilus :)
Olen koguaeg arvanud, et mu elu on sitt. Lihcalt, kuna minu ainukesed sõbrad (keda ma mingil määral usaldada suudan) on ka minust liiga kaugel. Mu elu on suhtaliselt selline, milline võiks pervektsus välja näha (kui see oleks olemas). Ma usun,millesse tahan, ma räägin midda tahan, mind ei koti inimesed, kes mind narrivad erinevate kahtlaste asjade pärast. Ma ei tee välja pisikestest viperdustest, mis elu teevad halvemaks, kuna elu lihcalt ei saa olla perfektne.
 Ma muudan kõik perfektseks, aga see on halb. On raske elada, kui Sa midagi halba ei taju. Sul võib ju olla raha, sõpru ja inimesi, keda narrida, aga mis on selle tulemus? Elu, mida teised tahaksid? Lihtne ja kiire mäng läbi elu? Ma kahtlen...
 Mul on maailma parimad vanemad- vahest tülikad, aga samas hoolitsevad ja õiglased. Vennakesed käivad küll oguaeg hirmsalt närvidele, aga samas mis elu oleks ilma nendeta? See oleks nagu supp ilma kartulita ja muu selliseta :). Kõik käivad ju vahest närvidele, norivad tüli, narrivad või kiusavad, sellegi poolest ei tohiks ju oma päeva mustaks muuta ;)
 Postituse lõpetan ma samamood, naq alustasin
                     Elu on ilus ju? :)