Saage tuttavaks- Lisanna Lavender. Loomulik inteligent. Tal on helesinised silmad, mille ääri katavad lühikesed ning heledad ripsmed. Tema kulmud on loomulikud, kitsad ning samuti heledad. Tema nahk ning poolpikad, tugevad juuksed on ka heledad. Lisanna kehaehitus vastab normidele. Ta on kõhna võitu, peenikese pihaga. Pikemat kasvu, kuid baleriiniliku rühiga. Tema huuled on kitsad ning harva äärtest üles. Tüdruku hambarida on kõike muud kui sirge ning tema kitsastest näojoontest tingitud kondised põsed ei muuda neid hambaid ilusamaks. Tal on armas nina ja peaaegu silmadeni ulatuv tukk, mida neiu ei soovi ei välja kasvatada, ega ka lühemaks lõigata.
Lisanna ei tegele spordiga. Ta on aeglane jooksja ning tal puudub piisav võhm, et läbida pikki vahemaid. Ta hüppeliigesed ei ole loodud hüppamiseks, selle tõttu ei lenda Lisanna ei kõrgele, ega kaugele. Ta ei paindu, ega saa pallile pihta.
Lisanna ainuke seos kunstiga on muusika. Ta püüab väga palju, et avaldada oma muusikutest vanematele muljet, kuid tüdrukul puudub rütmitaju, viisi pidamine ning pikad näpud. Sellegi poolest on neiul võrratu kuulmine. Kui ta leiab oma emotsioone kirjeldava loo, mille mängimisega ta hakkama saab, paneb Lisanna oma sõrmed klahvidele ning laseb kirjeldamatul meloodial iseenesest kõlada. "See on midagi, mida teistel ei ole" ütlevad tüdruku vanemad iga kord kui neiu on sammunud tasasel toonil elutuppa, erksinise tiibklaveri taha ning andnud oma emotsioonidele ohjad.
Kuigi Lisannal on võrratu oskus end muusikaga väljendada, on tal veel midagi, mis tüdruku vanematele just parimat meelt mööda ei ole. Lisanne on ülitark. Tema intelligents ulatub selleni välja, et tüdruk koolis tavatundides ei viibi. Ta ilmub kohale vaid kontrolltöödeks ning siis jõuab ka veatu töö õpetaja kätte kõige esimesena sokutada. Ja kõige esimese all mõeldakse loomulikult seda, et 45 minutiline töö valmib tüdrukul vaid keskmiselt 17 minuti ning 29 sekundiga.
Tema vanemad ei oska seda tarkust heaks kiita, kuna tänu liigsele vabale ajale tuleb neil oma tütrele leida alati palju tegevust. Õnneks lisaks muusika ja kontrolltööde tegemise harrastusele, meeldib Lisannale ka raamatute lugemine. Tihti läheb tüdruk hommikul suurde raamatukogusse ning naaseb sealt ühe uue põneva ulmeromaani sisukokkuvõttega. Muidugi on vanematel alti tore kuulda uute huvitavate raamatute hinnangut enne, kui nad sellest raamatust kuulevadki, kuid vahel tekib neil lihtsalt soov omada lootusetute hinnetega muusikut, kelleks nad oma kõnedefektiga tütart üritasid kasvatada.
Neil on kodus ka üks koer. Ta on selline väike, armas, karvane, valge krants, kes meeldib kõigile lihtsalt kuna ta on aidanud Lisannat nii paljust välja... näiteks....
reede, 31. jaanuar 2014
Lisanna Lavender
pühapäev, 26. jaanuar 2014
kolmapäev, 15. jaanuar 2014
...?
Ma jalutan mööda õitsevat kirsipuu alleed. Mind ümbritsevad roosad, lendlevad õied ning võrratu kevadine aroom. Ma naudin iga hetke selles pildis. Ma keerutan end oma valges, heljuvas kleidis ning kõik need laiad lõiked sellel riidel keerlevad veel omaette. Nad tekitavad koos kirsiõitega minu ümber justkui ühe maalilise mere ning see teeb minu tuju veel paremaks.
Ma vist ei saa iialgi neist võrratutest roosadest kirsiõitest üle... need on nagu moonid, aga selle asemel, et olla õrna hingega, on kirsid väga enesekindlad. Nad nagu üks hetk on... ja järgmine enam pole... samas kui moonid kestavad päevi. Moonid on umbrohi, üks hunnik väljaheidikuid, kuid kirsiõied on kõigi jaoks väga meeldivad. Nad ei häiri kedagi, kui nad õitsevad... nad just toovad rõõmu inimese südamesse... kuid moonid? Neid tõrjutakse. Neid ei panda tähelegi. Nad on nähtamatud juba enne õitsemist. Selle pärast nad eemaldataksegi teiste hulgast. Neid ei taheta.
Aga kui nad lõpuks saavad õitseda... suurtes kogustes, üksteise kõrval.... punased, roosad, lillad ja igat muud kõige õrnemat värvi.... see on imeline... nad on imelised. Nad on kõik koos, nad on üksteisele sarnased, kuid iga õis on omamoodi eriline individuaal ja just nii nad saavadki oma õrna hinge esile tuua...
Sorry, läks lappama...
Tegelikult tahtsin ma kirjutada kirjandus 3, aga kui ma jõudsin oma vaimusilmas sinna kirsialleele ja ühtäkki tundsin seda võrratut kevadehõngu, ja ma ei suutnud teha sellest enam midagi muud.
Veedan oma päevad õppimise ja harjutamise asemel oma kitarri ja suure hunniku paberite juures. Ma analüüsin The Offspringi.... ja ma ei saa aru. Millest? Ma ei saa aru endast.
No kurat mis inimene tõesti kuulab lihtsat popi ja analüüsib selle ühtlast viisi ning mõistmatuid sõnu, mis käivad vähemalt 10 aastat vanematele inimestele.... või siis mitte, sest reaalselt olen mina ju 16... aga võrreldes tänapäeva 14 aastastega.... on mul sinna jõudmiseks veel väga suur hunnik aastaid aega....
Joonistasin täna enda kõhule naerunäo :) See tuli sellest, et ma sõin 500g kondentspiima mõnglitega üksi ära :) It felt so good, but it felt so bad ja noh... päris halb on olla. Ja juba kolmandat korda üritavad inimesed minu mõistusest aru saada... ja seda isegi heal puhul, kuna nad arvavad, et ma olen musikaalselt üliandekas. Aga teate mis? MA EI TAHA OLLA MUUSIK! MA TAHAN OLLA KIRJANIK, NÄITLEJA, LAVASTAJA.... MA LIHTSALT TAHAN. Ja muusika? See on minu hobi, millega nädalas korra võib tegeleda.
Ps. Illuminaator hakkab peale pooleaastast puhkust taas tööle :) Kuigi alguses veedame ainult aega minu magamistoas enda lugusid korrigeerides, ei jäta me ka milegi uue mõtlemist... sest noh... me ei saa ju elu lõpuni mängida ainult JÜVVAL'it :D
(siin on osad lood meie repertuaarist... nojah meie ainukesed :D)
Aga palju lund ja päikest,
Mina :)
Ma vist ei saa iialgi neist võrratutest roosadest kirsiõitest üle... need on nagu moonid, aga selle asemel, et olla õrna hingega, on kirsid väga enesekindlad. Nad nagu üks hetk on... ja järgmine enam pole... samas kui moonid kestavad päevi. Moonid on umbrohi, üks hunnik väljaheidikuid, kuid kirsiõied on kõigi jaoks väga meeldivad. Nad ei häiri kedagi, kui nad õitsevad... nad just toovad rõõmu inimese südamesse... kuid moonid? Neid tõrjutakse. Neid ei panda tähelegi. Nad on nähtamatud juba enne õitsemist. Selle pärast nad eemaldataksegi teiste hulgast. Neid ei taheta.
Aga kui nad lõpuks saavad õitseda... suurtes kogustes, üksteise kõrval.... punased, roosad, lillad ja igat muud kõige õrnemat värvi.... see on imeline... nad on imelised. Nad on kõik koos, nad on üksteisele sarnased, kuid iga õis on omamoodi eriline individuaal ja just nii nad saavadki oma õrna hinge esile tuua...
Sorry, läks lappama...
Tegelikult tahtsin ma kirjutada kirjandus 3, aga kui ma jõudsin oma vaimusilmas sinna kirsialleele ja ühtäkki tundsin seda võrratut kevadehõngu, ja ma ei suutnud teha sellest enam midagi muud.
Veedan oma päevad õppimise ja harjutamise asemel oma kitarri ja suure hunniku paberite juures. Ma analüüsin The Offspringi.... ja ma ei saa aru. Millest? Ma ei saa aru endast.
No kurat mis inimene tõesti kuulab lihtsat popi ja analüüsib selle ühtlast viisi ning mõistmatuid sõnu, mis käivad vähemalt 10 aastat vanematele inimestele.... või siis mitte, sest reaalselt olen mina ju 16... aga võrreldes tänapäeva 14 aastastega.... on mul sinna jõudmiseks veel väga suur hunnik aastaid aega....
Joonistasin täna enda kõhule naerunäo :) See tuli sellest, et ma sõin 500g kondentspiima mõnglitega üksi ära :) It felt so good, but it felt so bad ja noh... päris halb on olla. Ja juba kolmandat korda üritavad inimesed minu mõistusest aru saada... ja seda isegi heal puhul, kuna nad arvavad, et ma olen musikaalselt üliandekas. Aga teate mis? MA EI TAHA OLLA MUUSIK! MA TAHAN OLLA KIRJANIK, NÄITLEJA, LAVASTAJA.... MA LIHTSALT TAHAN. Ja muusika? See on minu hobi, millega nädalas korra võib tegeleda.
Ps. Illuminaator hakkab peale pooleaastast puhkust taas tööle :) Kuigi alguses veedame ainult aega minu magamistoas enda lugusid korrigeerides, ei jäta me ka milegi uue mõtlemist... sest noh... me ei saa ju elu lõpuni mängida ainult JÜVVAL'it :D
(siin on osad lood meie repertuaarist... nojah meie ainukesed :D)
Aga palju lund ja päikest,
Mina :)
pühapäev, 12. jaanuar 2014
reede, 10. jaanuar 2014
KUŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠŠ
Aloha!
Olete te kunagi mõelnud, kui lahedad liftid tegelikult on? Raalselt. Nendega saab öö otsa üles-alla sõita ja seal sees saab tantsida nägusid teha, laulda, naerda ja kõike muudki, mida süda ihaldab.
Ühesõnaga oli paadis lift.
Ma käisin ühe võrratu seltskonnaga Rootsis. Need 3 päeva olid vist mu elu parimad päevad. Kas ma peaksin seda kirjeldama? Mõned soovivad küll. Kas ma teen seda? Haha lol, ma praegu ei ole õige mõistuse juures, seega ei.
Lühikokkuvõte siiski:
Ma ärkasin, läksin autoga Tartusse, seal bussi peale, kus me pm. terve tee minu kõigekallimaga mängisime sudokut ja hädaldasime, kui mööda kõik läheb. Jõudsime siis Tallinna ning liikusime seal oma suurte kottide ja lapsega sadamasse.
OMG SUURED LAEVAD!!! Seda lauset võisid kõik 2 km raadiuses kuulda mu venna suust, kui nad vaid õigeid asju välja suutsid lugeda.
Läksime siis paadile ja oma kajutisse ja värki ja igavlesime niisama.... nojah tegelikult minu ja Caroli koosviibimist ei ole iialgi võimalik nimetada igavlemiseks.
Kui kaubandus avati, tuuseldasime meie kahekesi ringi ja... ja mäluauk. Siis me käisime küüslaugu leibu söömas, mis lõppes sellega, et me läksime Caroliga kahekesi kaarte mängima. Mingi hetk läksime me väikelaste mängualasse mängima.... SEE OLI KÕIGE LÕBUSAM KOHT SELLES LAEVAS!!!
Siis hiljem õhtul läksime karaokesse. OMG see oli võimas. Kõik on täiega täis ja me kahekesi laseme suht mööda, aga samas Yolo, sest inglike laintes laulis oma grupiga üldse suvalisele viisile suvalisi sõnu :D
Peale karaoket läksime me suvakalt midagi vist baarist otsima, aga sattusime hoopis tantsupeole ja kuna meie pead ei olnud kell 00:30 just mitte kõige selgemad, tantsisme me makareenat ja ungari tantsu ja 80ndaid igale loole. Mitte just kõige lootusetum üritus, kuna asi läks rütmi ja ülilahe oli.
Kui me tagasi oma tuppa jõudsime, olid mõlemad vennad magama minemas, aga kuna meie unised ei olnud tahtsime kaarte mängida. Ps. me oleme superlärmikad, seega ei ole mõistlik jääda tuppa, kus on peaaegu normaalsed inimesed. Läksime siis välja. Leidsime, et koridor on parim koht kaartide mängimiseks. Mängisime ja saime sõbrad ja siis tekkis mäluauk, aga mingi hetk me vist läksime magama?
Teine päev? Oeh, see oli julmalt väsitav. Me sõitsime Stockholmis metrooga kuninga lossi lähedusse... ja noh jah...
Vaatasime kuningliku lifeguard saivings.... see ei ole üldse see, aga mul ei tööta hetkel õige sõnaraamat vist....iigaljuhul peale seda käisime muuseumis ja me Caroliga arutasime erinevaid värvikombisitnioone ja kleidi lõikeid. Aga samas muuseum oli võrratu.
Muuseumile järgnes väike sight seeing ja ma tajusin, e ma sobiksin pigem Rootsi, kui Eestisse. See viisakus, see rõõm.... see entusiast see oli lihtsalt võrratu. Inimesed jalutavad Sulle vastu ja naeratavad. Müüjad tervitavad ja kasutavad viisakaid žeste.... oeh.
Peale seda mõtlesime, et peaks tagasi laeva suunduma. Sel ajal, kui teised tegelesid kaardi joonte tagaajamisega, leidsime meie Cäruga kohvipoe.... Ma pole eluilmaski, mitte kunagi nii nii niiiii võrratut lattet joonud. See oli lihtsalt perfektne ja eriti veel arvestades fakti, et mul oli külm (Kuna mul muidu ei oleks? :D) Igaljuhul siis läksime me jalutades tagasi laeva poole. Me läbisime ühe suure poe (ja H&M) ning turu. Siis me tõttasime tagasi oma kajutitesse. Sellest hetkest saadik ei suutnud mina oma jalgu liigutada.... möödus 20 minutit ja me tegime oma 80 kükki ära ning läksime 2 korrust trepist üles sööma.
Õhtul käisime jälle karaokes... sellele aga järgnes meil sugulastega suur kaardimäng. Kui mu onu ka lõpuks lahkus, jõudsime me u. poole mängu peale, kui meie sõbrad meie juurde ilmusid. Me siis mängisime nendega natuke. Hiljem me vist läksime alla... õhh nüüd tuleb see raske osa, kus kõik järjekord on veel siiamaani sassis ja haiged mäluaugud on. Igaljuhul kunagi olid hästi suured lained ja kunagi me mängisime Caroliga liftisõitu (sõitsime kõikide liftidega üles-alla ja põgeneesime inimeste eest) Siis kunagi me randomilt istusime trepil ja värki. Siis me mängisime veel keset koridori kaarte mingi hetk ja kunagi tegin ma masaaži poistele.... rohkem ma tõesti ei mäleta....
Ühesõnaga oli võrratu võrratu võrratu reis ja kõige parem oligi see, et ma sain kellegi endasugusega lolli vabalt mängida :)
Kaks keelt?
OMG PALLIMERI!!!!!
Kohvik ;)
Kaks klappi taunidega
sussid <3
Karaoke?
What the heck am I????!?!?!?
TITAANIKKKK
Igav oll :D
Need värvid <3
?
LUIGEEEEEEEED EHK LINNUUUD!!! (vist?)
ART
Deep Cäru favoriidib laineid :3
OMFG UNICOOORNNN <3<3<3<3
Väga väsitav kodutee....
Olete te kunagi mõelnud, kui lahedad liftid tegelikult on? Raalselt. Nendega saab öö otsa üles-alla sõita ja seal sees saab tantsida nägusid teha, laulda, naerda ja kõike muudki, mida süda ihaldab.
Ühesõnaga oli paadis lift.
Ma käisin ühe võrratu seltskonnaga Rootsis. Need 3 päeva olid vist mu elu parimad päevad. Kas ma peaksin seda kirjeldama? Mõned soovivad küll. Kas ma teen seda? Haha lol, ma praegu ei ole õige mõistuse juures, seega ei.
Lühikokkuvõte siiski:
Ma ärkasin, läksin autoga Tartusse, seal bussi peale, kus me pm. terve tee minu kõigekallimaga mängisime sudokut ja hädaldasime, kui mööda kõik läheb. Jõudsime siis Tallinna ning liikusime seal oma suurte kottide ja lapsega sadamasse.
OMG SUURED LAEVAD!!! Seda lauset võisid kõik 2 km raadiuses kuulda mu venna suust, kui nad vaid õigeid asju välja suutsid lugeda.
Läksime siis paadile ja oma kajutisse ja värki ja igavlesime niisama.... nojah tegelikult minu ja Caroli koosviibimist ei ole iialgi võimalik nimetada igavlemiseks.
Kui kaubandus avati, tuuseldasime meie kahekesi ringi ja... ja mäluauk. Siis me käisime küüslaugu leibu söömas, mis lõppes sellega, et me läksime Caroliga kahekesi kaarte mängima. Mingi hetk läksime me väikelaste mängualasse mängima.... SEE OLI KÕIGE LÕBUSAM KOHT SELLES LAEVAS!!!
Siis hiljem õhtul läksime karaokesse. OMG see oli võimas. Kõik on täiega täis ja me kahekesi laseme suht mööda, aga samas Yolo, sest inglike laintes laulis oma grupiga üldse suvalisele viisile suvalisi sõnu :D
Peale karaoket läksime me suvakalt midagi vist baarist otsima, aga sattusime hoopis tantsupeole ja kuna meie pead ei olnud kell 00:30 just mitte kõige selgemad, tantsisme me makareenat ja ungari tantsu ja 80ndaid igale loole. Mitte just kõige lootusetum üritus, kuna asi läks rütmi ja ülilahe oli.
Kui me tagasi oma tuppa jõudsime, olid mõlemad vennad magama minemas, aga kuna meie unised ei olnud tahtsime kaarte mängida. Ps. me oleme superlärmikad, seega ei ole mõistlik jääda tuppa, kus on peaaegu normaalsed inimesed. Läksime siis välja. Leidsime, et koridor on parim koht kaartide mängimiseks. Mängisime ja saime sõbrad ja siis tekkis mäluauk, aga mingi hetk me vist läksime magama?
Teine päev? Oeh, see oli julmalt väsitav. Me sõitsime Stockholmis metrooga kuninga lossi lähedusse... ja noh jah...
Vaatasime kuningliku lifeguard saivings.... see ei ole üldse see, aga mul ei tööta hetkel õige sõnaraamat vist....iigaljuhul peale seda käisime muuseumis ja me Caroliga arutasime erinevaid värvikombisitnioone ja kleidi lõikeid. Aga samas muuseum oli võrratu.
Muuseumile järgnes väike sight seeing ja ma tajusin, e ma sobiksin pigem Rootsi, kui Eestisse. See viisakus, see rõõm.... see entusiast see oli lihtsalt võrratu. Inimesed jalutavad Sulle vastu ja naeratavad. Müüjad tervitavad ja kasutavad viisakaid žeste.... oeh.
Peale seda mõtlesime, et peaks tagasi laeva suunduma. Sel ajal, kui teised tegelesid kaardi joonte tagaajamisega, leidsime meie Cäruga kohvipoe.... Ma pole eluilmaski, mitte kunagi nii nii niiiii võrratut lattet joonud. See oli lihtsalt perfektne ja eriti veel arvestades fakti, et mul oli külm (Kuna mul muidu ei oleks? :D) Igaljuhul siis läksime me jalutades tagasi laeva poole. Me läbisime ühe suure poe (ja H&M) ning turu. Siis me tõttasime tagasi oma kajutitesse. Sellest hetkest saadik ei suutnud mina oma jalgu liigutada.... möödus 20 minutit ja me tegime oma 80 kükki ära ning läksime 2 korrust trepist üles sööma.
Õhtul käisime jälle karaokes... sellele aga järgnes meil sugulastega suur kaardimäng. Kui mu onu ka lõpuks lahkus, jõudsime me u. poole mängu peale, kui meie sõbrad meie juurde ilmusid. Me siis mängisime nendega natuke. Hiljem me vist läksime alla... õhh nüüd tuleb see raske osa, kus kõik järjekord on veel siiamaani sassis ja haiged mäluaugud on. Igaljuhul kunagi olid hästi suured lained ja kunagi me mängisime Caroliga liftisõitu (sõitsime kõikide liftidega üles-alla ja põgeneesime inimeste eest) Siis kunagi me randomilt istusime trepil ja värki. Siis me mängisime veel keset koridori kaarte mingi hetk ja kunagi tegin ma masaaži poistele.... rohkem ma tõesti ei mäleta....
Ühesõnaga oli võrratu võrratu võrratu reis ja kõige parem oligi see, et ma sain kellegi endasugusega lolli vabalt mängida :)
Väga väsitav kodutee....
Sellega siis postitus otsas, aga kirjand tuleb ka hiljem. :)
Päikeselist lund ja lendavaid konni! :)
reede, 3. jaanuar 2014
aasta 2013
oli võrratu.
Teen ka kollaazi oma aastast, aga kuna ma pole fotograaf, siis kõik seda kõike tuleb väljendada sõnades.
Ühesõnaga oli parim aasta vist mu elus.
Aasta algas igavalt, kuid juba veebruaris sain oma esimese õnnistuse... oma elu esimese auhinna kirjanduse eest... no tegelikult üleüldiselt elu esimese auhinna. "Minu Võromaa" kolmas koht ja eripreemia :) nii armas :)
Märtsis oli näidendite festival, mis oli üks võrratu asi :)
Siis oli Aprillis mul väikene esinemine luuletuste ja jutuga, kus mind peaaegu tunnustati :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/04/heihei.html)
Aprillis oli ka üks vägagi ajalooline laager teatud põhjustel ;) (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/04/onnelik-lopp.html)
MAI oli mu elu kõige täiuslikum, kõige täidetum, kõige kurvem, kõige mõtlema panevam, kõige... kõigem.
Algas see meie eksamitega, edasi tuli lõpetamine (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/05/18-05-2013.html)
Mai kirjutasin ma hästi palju uut muusikat ning tegin proove ja sundisin nii end, kui ka teisi kaasa tegema! :D Sellega seoses ka minu kõige tähtsaim ülesastumine: OMA HELI
Mingi hetk oli ka võistumängimine :D
Juuni algas paari mu kõige s*tema päevaga... no jah mitte paari vaid 100 korda rohkem.
Juuni muidu sisaldas vaid projekti "Kreutzwaldi näidendid" :D
Juulis oli meie aupaklik folkloori festival, kus me saime Illuminaatoriga oma suurima esinemise... WUUNDERFUUL.... (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/07/folgi-paev-number-2.html)
Juulis oli ka Rikka Ivvani pillilaager ja Ostrova festival :) Võrratud mälestused kõigest sellest :)
Augustis oli Seto kuningriigi pidu, kus ma sain endale tiitli "Seto kuninga ametlik kandle lööja" ja me saime Illuminaatoriteerida palju :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/08/koige-kahtlasem-paev.html)
Siis oli muidugi ka aasta oodatuim laager (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/08/laaageeer.html)
September oli üldiselt päris tühine, kuid just siis algas minu võrratu tšello karjäär :D
Oktoobris sain kutse esineda kaheksandikele.... midagi muud ma ei mäletagi rohkemat kui nüüd aus olla :/
Novembris sain finally 16 :D JUBE :D
Siis esinesime oma viimased etendused Kalevipoja projektiga *liblikad ründavad kõhtu*, käisin Parksepas kodu-uurimis konverentsil esimese loovtööga esinemas :D (Seal oli kirjutatud suurelt koduuurimis konverents ja see häiris -.-) (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/11/nadal-on-labi-koik-on-labi-kurbus.html)
Detsembris... detsembris ma esinesin tõsiselt palju. Nagu reaalselt palju. Mitte midagi põnevamat ausalt öeldes :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/12/varske-ohk-ja-vabad-inimesed.html)
Ja aasta lõppeski. Ma muidugi lõpetasin selle aasta endale väga tähtsate inimestega. Kahju, et kolm inimest puudu jäid, kuid mingil viisil olid nad ikkagi meiega (Mul on nüüd pisarad silmas)
Kusjuures Carol ja Hebo. Me täitsime ühe lubaduse- Me saimegi katusele :)
Aasta vahetusest siis paar pilti:
Ja siis oli meie toidulaud...
Teen ka kollaazi oma aastast, aga kuna ma pole fotograaf, siis kõik seda kõike tuleb väljendada sõnades.
Ühesõnaga oli parim aasta vist mu elus.
Aasta algas igavalt, kuid juba veebruaris sain oma esimese õnnistuse... oma elu esimese auhinna kirjanduse eest... no tegelikult üleüldiselt elu esimese auhinna. "Minu Võromaa" kolmas koht ja eripreemia :) nii armas :)
Märtsis oli näidendite festival, mis oli üks võrratu asi :)
Siis oli Aprillis mul väikene esinemine luuletuste ja jutuga, kus mind peaaegu tunnustati :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/04/heihei.html)
Aprillis oli ka üks vägagi ajalooline laager teatud põhjustel ;) (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/04/onnelik-lopp.html)
MAI oli mu elu kõige täiuslikum, kõige täidetum, kõige kurvem, kõige mõtlema panevam, kõige... kõigem.
Algas see meie eksamitega, edasi tuli lõpetamine (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/05/18-05-2013.html)
Mai kirjutasin ma hästi palju uut muusikat ning tegin proove ja sundisin nii end, kui ka teisi kaasa tegema! :D Sellega seoses ka minu kõige tähtsaim ülesastumine: OMA HELI
Mingi hetk oli ka võistumängimine :D
Juuni algas paari mu kõige s*tema päevaga... no jah mitte paari vaid 100 korda rohkem.
Juuni muidu sisaldas vaid projekti "Kreutzwaldi näidendid" :D
Juulis oli meie aupaklik folkloori festival, kus me saime Illuminaatoriga oma suurima esinemise... WUUNDERFUUL.... (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/07/folgi-paev-number-2.html)
Juulis oli ka Rikka Ivvani pillilaager ja Ostrova festival :) Võrratud mälestused kõigest sellest :)
Augustis oli Seto kuningriigi pidu, kus ma sain endale tiitli "Seto kuninga ametlik kandle lööja" ja me saime Illuminaatoriteerida palju :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/08/koige-kahtlasem-paev.html)
Siis oli muidugi ka aasta oodatuim laager (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/08/laaageeer.html)
September oli üldiselt päris tühine, kuid just siis algas minu võrratu tšello karjäär :D
Oktoobris sain kutse esineda kaheksandikele.... midagi muud ma ei mäletagi rohkemat kui nüüd aus olla :/
Novembris sain finally 16 :D JUBE :D
Siis esinesime oma viimased etendused Kalevipoja projektiga *liblikad ründavad kõhtu*, käisin Parksepas kodu-uurimis konverentsil esimese loovtööga esinemas :D (Seal oli kirjutatud suurelt koduuurimis konverents ja see häiris -.-) (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/11/nadal-on-labi-koik-on-labi-kurbus.html)
Detsembris... detsembris ma esinesin tõsiselt palju. Nagu reaalselt palju. Mitte midagi põnevamat ausalt öeldes :D (http://ossuxxd.blogspot.com/2013/12/varske-ohk-ja-vabad-inimesed.html)
Ja aasta lõppeski. Ma muidugi lõpetasin selle aasta endale väga tähtsate inimestega. Kahju, et kolm inimest puudu jäid, kuid mingil viisil olid nad ikkagi meiega (Mul on nüüd pisarad silmas)
Kusjuures Carol ja Hebo. Me täitsime ühe lubaduse- Me saimegi katusele :)
Aasta vahetusest siis paar pilti:
HEAD UUT AASTAT KÕRVALKATUSE RAHVAS! :D
Head uut herpest! :D
Poosetama kohe :D
Tellimine:
Postitused (Atom)