Tänane päev oli VÕIMAS!
Hommikul äratus kell 3, sest no milleks magada, kui saab endale kreppe teha :D
Hommikuks ei saanudki praemuna, vaid omletti :(
Igaljuhul läksime 9:30 Tartu poole minema ning kell 11 istusime bussis (jäätee, geisha ja pähklimaiusega).
Bussisõit oli supertore. Ma mängisin mingit mehhaanikute mängu, kus ma vihastasin valju häälega kõigi nende olevuste peale, kuna nad lihtsalt randomilt kadusid ära :D
Tallinnas on nii külm.
Sõitsime trammiga vanalinna ning seal edasi otsisime nukuteatri sissepääsu....
KÕIK OLID NII TOREDAD TEENINDAJAD SEAL :3
Üleüldse olid seal toredad inimesed.
Ajagraafik oli nihkes, mis tõttu sain seal ikka tõsiselt oodata. Arvestades minu unetust ning loomuliku aktiivsust, hüplesin ma seal ringi ja oli tore. Kõik teised olid omaette tasakesi närvis ja mina naersin. Kusjuures oli mul seal uksetaga ka tuttavaid, kes istusid teises ruumi otsas ning naeratasid mulle (: ma naeratasin vastu. (:
Mingi hetk tuli meile teade, et ringvaade tuleb külla. Nad filmisid just meie satsi, seega kui veab, on teleekraanil võimalik näha minu imelist keelt. Sellest aga järgneva taandrea taga.
Meid lasti viiekesi sisse (nagu ikka) ja kästi kohe lavale astuda. No läksin siis julgelt komistades kõige ees ning seisin. "Nüüd ma panen tööle teile ühe šoti loo ning teie peate selle järgi tantsima, nagu te oleksite peol. Sellele järgneb üks etüüd, mille käigus tuleb teil käituda nagu printsessid ning ringis käia. Kui jõuate lava ette, peate meile ühe kraatsilise kummarduse tegema."
Šoti peo ajal tantsis austatud Eliise Ungari tantsu hoogsat osa ning tundis endast nii palju lõbu, kui üldse võimalik.
Ma olin väga graatsiline printsess. Suutsin kõndida nagu üks õige neiu, kuid kui tuli kummarduse koht, lükkasin ma oma ühe jala teise taha ning nägin kuidas mu jalg värises. See ajas julmalt naerma ning minu eneseteostus ajas ühe kohtuniku samuti naerma. Ma muidugi arvasin, et see oli kaameramees, kuid kui ma hiljem lavale astusin, et esitada oma võrratu luule, küsis kohe see proffessionaalnäitleja, et mis mknd selle kummarduse ajal nii naerma ajas. Täpselt täht tähelt: "haha. Ma nägin, kuidas mu jalg värises ning see ajas julmalt naerma" luuletus ära esitatud, kästi mul üht lauset lugeda ning see peast esitada. Lause oli väga mitte pähe jääv. Seega läksin ette ning ütlesin täiesti suvalises järjekorras need sõnad. See ebaõnnestus totaalselt. Aga pole hullu. Mul lubati veel proovida ning kui jätkuvalt välja ei tulnud, ütles lavastaja lihtsalt: "ütle: MA PEAN SELLELT KUNINGANNALT HALASTUST PALUMA! ning jaluta lavalt minema!" Tegin nagu kästud.
Tegelikult esinesid teised ka väga hästi. Mul oli nii lõbus seal. Ma naeratasin terve tee tagasi.
Mul on miskipärast tunne, et ma ei sobi sellesse rolli, kuna ma olen lihtsalt liiga mina. Liiga üliaktiivne :D
Aga jah mul läks hästi. Tänan Liisi ja proua Linnamäed, kes mulle pöialt avalikult hoidsid. See oli suureks abiks (:
kolmapäev, 26. veebruar 2014
esmaspäev, 17. veebruar 2014
Kirjandus 5
Just need külm enda kurbusega sinna manas.
On lendlemas õhus, läbi valguse nire
Lilled, mis öösse jälje üksikult, kurvalt jätmas.
Mis hingegi külmaks jätta ei saa.
Vaid valguse varjus, kus ta peegeldub ilus
Mis igavest õnne on otsimas maas.
Mis üksluiselt pimedusse vaatama jäi
Sel öösel, mil pisaraid langeb kui lund
Kuna üksindus painamas seda hinge näib.
Vaid ühte, kes pereks ta endale kutsub
Üks õnnest joobunud, teistest ees
Keda enneaegselt ähvardamas poleks surm.
Ja hing tõttab omakseid vastu võtma.
Ta siseneb väravast, valgetest õitest
Ja lamab seal pilvel, hakkab rõõmust nutma.
kolmapäev, 5. veebruar 2014
Kirjandus 4
17.02
Ma ärkasin kolm päeva tagasi siin rauast puuris. See ei ole nagu mingi linnupuur, kuna trellide asemel o rasked metalsed seinad, kuid me oleme kõik siia kokku surutud. Meid on kümme. Mina, minu lähedane isik X (edaspidi X), üks isa koos oma kolmikutest tütardega. Kaks vanaproat, üks teismeline poiss ning naine. Kui me siia sattusime -keegi ei tea kuidas- olid meil vaid meie riided. Mitte midagi muud. Meil on siin puuris õnneks üks eraldi ruum, mille kaudu me saame käimlat kasutada ning nimelised akna avad, läbi mille pannakse meile kolm korda päevas süüa. Tundub isegi hea... kui Sul ei oleks totaalne klaustrofoobia ning kerged sümptomid hulluks minemiskes.
Keegi meist ei olnud tegelikult vaimselt terve. Ja miski oli meil kõigil puudu, seega nii ahvatlev, kui ka võib olla soe metallist elamu korraliku toidu ning pilvedest pehmema voodiga.... ei suutnud me sinna jääda.
Mul tekkis tihtj paanika hood ning ainukesed, kes mulle läheneda suutsid, olid X ja need pisikesed tüdrukud. Tihti aga ei saanud X minu juures olla, kuna tema oli üks inimohvritest. Tema, tüdrukute isa, ühte vanatädi ja seda teismelist poissi viidi iga kahe tunni tagant ruumist välja. Nad läksid, olid mingi kindel aeg ning saabusid iga kord uute haava laadsete asjadega. Nad ei tohtinud midagi öelda, kuna muidu üks meist tapetakse, seega leppisime ühtselt teadmatusega.
Me ei suhelnud üksteisega väga. Enamus ajast oli ruum täiesti vait. Ainukesed erandid olid üksikud valukarjed ohvrite poolt, minu hüsteeria hüüded või vaikne nuuksumine kusagil nurgas. Isegi tüdrukud ei teinud häält. See kõik oli liiga paigast ära.
Möödus kaks päeva ning ma leidsin selle päeviku ühest seina august. Siin ei ole midagi kirjas pealr minu sõnade. Täna on minu esimene sissekanne ning ma loodan, et see jääb viimaseks. Mitte minu surma, vaid pääsemise tõttu.
Y.
Ma ei tea kas sellest saab järg, aga loodetavasti on see midagi. Ps. Valged varjud on avatud kõigile, kes oma meiliaadressi mulle annavad http://valgedvarjud.blogspot.com/2014/02/mu-ema-pani-mulle-j-arsti-juurde-aja.html?m=1
pühapäev, 2. veebruar 2014
ILLUMINAATOR 2014
Oli siis laupäeval bio olümpiaad. Lolz ma olin ka seal. Lolz see oli suht imelik. Siis püüdsime pingsalt Carolit kätte saada... ja no salamisi lootsin ma, et Caroli vend võtab jälle telefoni vastu ja vastab nagu karu "Carol magab." Seda ei juhtunud.
Me läksime siis läbi kagumarketi (otse, läbi seina) minu juurde kahekesi Hepsiga, kuna me kaotasime Krissi ja Stefani kusagile tee peale ära. Kuna meie trio ei toimi kahe isiskuga, siis otsustasime alustada duokarjääriga. See ei õnnestunud. Esimese klassi tšello ja teise klassi klarnet ei sobi omavahel kokku.
FINALLY jõudis kohale Carol, kellele koputati uksele, et ta sisse astuks ning lahkelt aplausi saatel sisse lubati. Tegin teed ja meil oli küpsiseid MIS OLID PRAAGID ning alustasime prooviga.... edukus oli märgatav. Kellelgi ei olnud kodune töö tehtud ning meie repertuaar, mis koosnes kolmest võimsast loost... langes kahele poolikule ja väga valesti kokkumängitud loole... üks lugu kestis 8 minutit, kuna keset lugu hakkasime randomilt kõrsikuid sööma ning juttu puhuma. Aga samas oli tore see, et suutsime oma kolm täiesti erinevateks kujunenud elu viia taaskord kokku ning jõuda ühele arvamusele- JÜVVAL ei ole mõistlik lugu meie hetkesesse repertuaari.
Seal kusagil vahepeal jõudis Hebo bio olümpiaadi ka ära võita ning tänu sellele kartuli vahvli puru minu Pauli peale ajada. Ei ole rõõmus.
Ps. Kõigile neile kes on minu blogi stalkinud, on kindlasti jäänud silma üks kinnine aadress. Kui teil on soovi sinna siseneda, siis andke teada. Kuna seal midagi põnevat... lugemisväärset ei ole, siis luban ma sinna kõik kes end vabatahtlikult välja pakuvad.
Ps. Näljamängude teine film on ülihea! Nagu reaalselt see on võimas!
Ps2. "The fault in our stars" (mida ei müüda Apollos inglise keeles, kuigi seal oli välja pandud 17 eestikeelset raamatut) on niiiiiiii hea. Paljud nutavad selle raamatu jooksul, kuid minu meelest oli see üpriskj naljakas, kuigi matused olid siiski kurvad.
See hõbe juustel tuleb kullaks jälle muuta
Ja armastusel üksi vägi seks on suuta-
Hääd jällenägemist ja ikka- kõike hääd